Olin nõukogude ajal tööl pika nimega asutuses NSV Liidu riiklik standardite- ja mõõtude komitee Eesti voliniku valitsus, mida rahvas hüüdis lihtsalt mõõdukomiteeks.
Mõõdukomitee kontrollis peaaegu kõigi, sealjuures toiduainete ja jookide kvaliteeti. Mind pandi seda kontrolli ja degustatsiooni tegema, mis tähendas, et mul tuli maitsta kõikvõimalikke tooteid alates konservidest kuni veinide-viinadeni. Natuke mind õpetati, natuke tuli ise degustatsiooniala uurida ja siis tuli palju kordi kallist kraami välja sülitada, sest ühel degustatsioonil oli vahel kuus-seitse Liviko kanget jooki, kümmekond veini või hulk õllesorte. End purju juua ei tohtinud. Lõpuks tekkis keelel tundlikkus ja ninas selge aroomide eristus ja teatav huvi peente maitsenüansside suhtes.
Aga siis tehti punaimpeeriumi piirid lahti ja sain reisida oma isa juurde Kanadasse. Kanada eestlaste joogikaart oli kohalikega võrreldes hoopis teist laadi. Valget viina ehk vodkat ei pruugitud peaaegu kunagi ehedalt, küll aga segati screwdriver’it ehk kruvikeerajat, lihtsat vodkakokteili. Aga ka džinn-toonikut, Horses Necki, Black Russianit ja Pina Coladat. Nii tekkis mul huvi kokteilide vastu ja pisitasa muretsesin endale ka vajalikud riistad, ostsin sellealaseid raamatuid ja koostasin kokteilide kartoteegi. Loomulikult segasin ise üsna palju kokteile nii sõprade sünnipäevadel kui ka kodus. Loodus oli mulle andnud hea omaduse – mul ei tekkinud kunagi alkoholisõltuvust.
Haapsallu kolides lõid vanad degustaatori harjumused välja. Olen nüüd käinud enamikus Haapsalu söögikohtades ja baarides, olen neis söönud palju häid toite ja peaaegu alati püüdnud degusteerida ka mõnd kokteili. Olen sattunud nii parematele kui ka halvematele kokteilidele ja vahel on ka öeldud, et meie kokteile ei valmistagi. Ometi pole ma leidnud linna arvukate baaride seas ühtegi, kus oleks piisav valik tunnustatud kokteile, küll aga mitmeid, kus lihtsa džinn-tooniku kõrval on hulk kokteilinimesid, mida ükski ameeriklane ei tunne. Aga kokteilide kodumaa on ju Ameerika!
Puhtalt Euroopa kokteilidest tean ainult prantslaste Kir’i ja Kir Royale’i. Mitmed Euroopa baarimehed on küll koostanud võistlusteks suure hulga heamaitselisi kokteile, kuid need on enamasti ühepäevaliblikad – saavad võistlustel auhinna ja kaovad sama kiirelt, kui ilmusid. Aga vanad ja head jäävad, sest neid tuntakse. Kuidas teha nii, et Haapsalus oleks vähemalt üks koht, kus segataks Manhattanit, Margaritat ja kus James Bond saaks kätte oma kuulsa Martini?
Eestlased pole suured kokteilisõbrad, sest nõukogude ajal olid kokteilid üks Ameerika värk, mida eriti ei reklaamitud. Iga suvega tuleb Haapsallu üha rohkem kaugeid turiste, kellest paljud on harjunud pruukima häid kokteile. Küllap hakkavad ka eestlased kokteile armastama, kui need on omapärased, hea maitsega ja kui neid õigesti pakkuda osatakse. Kuurortlinnas nagu Haapsalu peaks olema vähemalt üks baar või restoran, kus oleks korralik kokteilivalik – kus pakutaks vähemalt kahtkümmet parimat ja tuntuimat kokteili. Muidugi tuleks see majanduslikult läbi mõelda, sest vaja on ju ka kasumit teenida. Kutsun siinseid baare ja restorane sellega tegelema. Kui kõik ei viitsi kokteilidega jahmerdada, olgu vähemalt üks korralik kokteilikoht. Jõudu ja indu, et see projekt ära teha. Olen ise hakkamas, et seda üritust oma oskustega toetada.