Asjad on tagasi! Pärast sajandipikkust unustust ja keelelisi segadusi ühiskonna- ja kultuuriuuringute vallas on taas juttu materiaalsest pöördest: naasmisest asjade juurde. Uuringutes politoloogiast kuni kirjandusteaduseni on vaatluse all asjad, nende otstarve või tühisus – mitte moekarjed, vaid loodussäästlikus. Oli ka aeg. Poliitikud, teadagi, asjast ei oska, ei julge või ei taha rääkida. Teadlased kahjuks ei tohi, sest kehtib grandi salastatus: sõjatööstuse tellimus.
Millest siis nüüdne huvi tõus? Kas tõesti sellest, et isegi Eesti maapõuest leitakse üha kõnekamaid ja kallimaid muinasaardeid viikingite sõjalaevadest rahapadadeni välja – kas tekkis saamahimu? Ka seda, kuid pigem oli põhjuseks arheoloogia taassünd, asjad ise hakkasid kõnelema. Raamatu „Asjade avalikustamine” arvustusest selgub, et hiljuti ei leidunud kümne eri teaduste artiklite seas ühtki viidet arheoloogiale. (Vikerkaar, 1-2 2017) See on aga distsipliin, milleta asjad poleks avalikuks saanudki. Arheoloogiaga seostub välitööde muld, pori ja sinikraede pentsikus, kes sorivad luid-skelette. Ametit akadeemiliseks täppisteaduseks ei peetud. Näiteks Lennart Meri jutustus Kaali meteoriidist on Soome-Ugri maailmas palju tuntum, kui Pulli asulakohast leitud kaheksa aastatuhande tagune arheoloogiline leid. Lühidalt: Meri olla näidanud Rüütlile, et siia see täht kukkuski, ja Rüütel vastanud – täpselt keset järve; õnnelik juhus, koolimaja jäi terveks.
Kuid asjadel on omad ainulaadsed kvaliteedid ja kompetentsid – tähendus ökosüsteemis. Mõnikord on need teeninud inimese eesmärke, nagu Meri tõestus eestlase igipõlisusest Maarjamaal. Kaali „imeasi” keset lompi äratas tähelepanu ja jutt sai tähenduse: meteoriit on asi iseeneses, kuid kool ja lomp ja kahe presidendi vaimukused käivad asjaga koos.
Mõistmaks asjade seisu 20. sajandi sotsiaalteadustes tuleb vaadelda moodsa mõtte poliitökonoomiat. Püsiv asjade kõrvaletõrjumine teadustest algas Euroopas juba 17. sajandil. Just valgustusfilosoofiale kuulub arusaam mateeriast kui millestki passiivsest, sellal kui inimvaimu nähti aktiivse ja loovana. Mateeria polnud irreaalne, aga puudus tal vägi: kõik objekti omadused ja ideed pidid asuma mõtlevas subjektis.
Marksism rõhutas kapitalismi kauba- ja kasumituru võõrandumist inimsusest ja andis ka terminid – objektiveerimine, kaubafetiš, instrumentaalne mõistus –, mis aitasid kaasa asjade tõrjumisele teadusvaatest.
Mõisted – loovus, mõju, võim, õnn – said kooli- ja teadusprojektides tähelepanu rohkem kui loodus. Turujumala taassünd Ida-Euroopas tekitas aga paradoksaalse paanika – kõik inimväärne läks kiirkorras müügiks – kaubad, mõistus, võim, õnn ja loovus. Teist võimalust põgenemiseks maisesse paradiisi ehk läänelikku heaoluriiki, ei paistnud olevat. Inimmõistuse idealism jäi mateeriale alla. Kõik ei mahu paradiisi. Tarbimisbuum sünnitas ökoloogilise kriisi: loodus ei suuda taastuda, kuumeneb üle.
Asjad hakkasid ise rääkima ja teadused, mis siiani peaasjalikult kahuritule „lageraiet” uurisid, said nüüd raha ka arheoloogiale – uuringuteks, mis selgitaksid asjade jätkusuutlikku kulgu läbi aegade. Rohepööre on jamajutt, kuniks kahurid pauguvad. Ainult raha loodust ei päästa. Vajame uut usku, askeetlikuma elu usku. Õppige pensionäridelt ja räägime asjast!