Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon
Sada koondisemängu pole jalgpallis midagi haruldast, ent ometi on see verstapost, mida jälgitakse. Kui keegi selleni jõuab, siis teda ka õnnitletakse. Traditsioonidest johtuvalt on koondisemänge auhinnatud üle maailma cap'ide ehk mütsidega ja nii premeerib ka Eesti Jalgpalli Liit saja mänguni jõudvaid koondislasi sümboolse mütsiga.
Kokku on Eesti eest jõudnud saja koondisemänguni 14 mängijat. Lisaks Zenjovile Martin Reim (157), Konstantin Vassiljev (144), Ragnar Klavan (129), Enar Jääger (126), Mart Poom (120), Dmitri Kruglov (115), Kristen Viikmäe (115), Raio Piiroja (114), Joel Lindpere (107), Aleksandr Dmitrijev (106) ja Indrek Zelinski (103).
„Mõtlesin küll, et tuleb mingi eriline tunne, aga ei tulnud. Ikka sama mõnus tööpäev,“ teatas Zenjov pärast juubelit.
Kas sada on eriline tähis või mitte, on omaette debati koht. Arvamusi on erinevaid. Sarnaselt Zenjovile pidas oma sajanda koondisematši Malta vastu ka näiteks Dmitrijev. „Muidu on suur au olla nende mängijate hulgas, kellel on samuti 100 mängu selja taga. Muidugi ma ei mõelnud esimest korda koondist esindades, et saan nii palju mängida, kuid ma olen õnnelik,“ sõnas ta omal ajal Soccernet.ee-le.
„100. mäng... see on vaid üks verstapost. Number, mis ei tähenda suurt midagi. Kui ükskord viimane koondisemäng tuleb – vot see on eriline tähtpäev! 100 mängu mehi tuleb tulevikuski ja on ennemgi tulnud,“ ütles Õhtulehele Raio Piiroja, kui ta 2011. aastal Uruguay vastu sada täis sai.