Vallo nägi õhtul internetis surfates kiirlaenu reklaami. Kuna pakkumine tundus huvitav, suundus ta krediidiandja veebilehele täpsema info saamiseks. Veebilehel seisis suurelt tekst: „taotle kuni 2000 eurot laenu kodu uuendamiseks“. Vallo jäi mõtlikuks — külmkapp hakkaski imelikke häälitsusi tegema, televiisor vahepeal virvendas ja akna ette polnud veel kardinaid ka jõudnud osta. „Teeme ära,“ ütles Vallo endamisi ja suundus koheselt laenutaotlust esitama.
Laenutaotluses seisid tühjad lahtrid pealkirjadega „sissetulekute suurus“, „kehtivad varalised kohustused“ ja „majapidamiskulud“. Vallo igakuine netosissetulek oli 700 eurot, millest 300 läks kodulaenu katteks, 200 eurot majapidamiskuludeks (söök, kommunaalid, kütus auto jaoks) ning 150 eurot varasemalt võetud laenude katteks. Neid lahtreid nähes tekkis Vallol hirm, et äkki talle ei antagi tema soovitud 2000 eurot kodu uuendamiseks, kuna muude kohustuste kõrvalt tal väga palju raha kätte ei jäänudki. Selleks, et siiski laenu saada, märkis Vallo sissetuleku lahtrisse tõese info, kuid kohustuste ja kulude lahtrisse märkis ta oluliselt väiksemad summad, jättes välja varasemad finantskohustused ning vähendades majapidamiskulude suurust poole võrra. Pangakonto väljavõtte jättis Vallo samamoodi esitamata, kuna laenutaotlust sai esitada ka ilma selleta.
Mõni hetk hiljem potsatas Vallo postkasti e-kiri pealkirjaga “Laenupakkumine summas 2000 eurot lepingu kestusega 2 aastat” koos lepingueelse teabedokumendiga ja laenulepingu projekti koopiaga. Vallo oli õnnelik, et talle pakuti tema soovitud summat, kuna nüüd saab ta kõik vajaliku kodu uuendamiseks ära teha.
Lugemata tarbijakrediidilepingu tingimusi, saatis Vallo krediidiandjale kinnituse, et soovib sõlmida lepingu. Mõni hetk hiljem laekus Vallo pangakontole 2000 eurot. Järgmisel päeval läks Vallo elektroonika- ja sisustuspoodi ning ostis krediidisumma eest uue televiisori ja kardinad. Kuna laenatud rahast jäi peale ostu ülegi, otsustas Vallo katkise külmkapi parandamise asemel uhiuue külmkapi osta.
Vallo oli väga rahul oma uuendatud koduga, kuniks saabus esimene laenu osamakse arve. Vallo jaoks tundus laenu osamakse liiga kõrge, seega otsis ta uuesti üles lepingu dokumendid. Dokumente uurides selgus, et võetud laenule lisandusid intress, lepingutasu ja haldustasu. Kokkuvõtlikult selgus, et Vallo pidi lepinguperioodi lõpuks tagastama krediidiandjale pea 3500 eurot. Vallo muutus murelikuks, kuna sai aru, et tal ilmselt ei ole piisavalt raha, et kõiki oma laene õigeaegselt tagasi maksta. Säästude abil suutis ta esimese laenumakse ära maksta, aga juba järgmisel kuul jäi ta hätta.
Vallo ei teinud välja krediidiandja kirjadest ja kõnedest. Kui kohtust tuli ümbrik, peitis ta selle ajalehehunniku alla ja püüdis unustada. Kohtutäituri poolt konto arestimist oli aga keeruline ignoreerida. Kohtutäitur arestis ka Vallo korteri ning pani selle enampakkumisele. Ainuke võimalus Vallol oma korter päästa oleks olnud võlgade tasumine, kuna aga Vallo rahaline seis polnud kiita, siis uut laenu talle enam ei antud. Kuigi kõik algas süütust kodu uuendamise soovist, siis laenu võttes finantskohustuste riskide teadvustamata jätmine ja ebaõigete andmete esitamine viis selleni, et hoolimata pingutustest jäi Vallo oma kodust lõpuks ilma.
***
Õnneks on see Vallo lugu välja mõeldud. Aga sarnaseid lugusid teiste nimedega inimestega, ka nendega, kel on alguses olnud täiesti mõistetav ja vajalik soov lisaraha järgi, juhtub igapäevaselt.
Krediidiandjad on kohustatud laenuturul järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Enne tarbijaga lepingu sõlmimist peab krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab tal hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Selleks, et omandada vajalik teave krediidivõimelisuse hindamiseks, küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.
Ka tarbijal on oluline roll vastutustundlikul laenamisel, kuna talle on pandud kohustus avaldada enne laenamist tõest ja täielikku infot oma varade ja kohustuste kohta. Kuid seda, kas esitatud andmed on ka õiged, võib krediidiandjal olla keeruline kontrollida. Valede andmete edastamine ja tegelike kohustuste varjamine võib kaasa tuua tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ning viia olukorrani, kus laenu saab krediidivõimetu isik.
Mida teada enne laenamist?
- Enne laenamist mõtle järele, kas laenu on ilmtingimata vaja või saab soovitud asja osta ka paar kuud raha kõrvale pannes. Kui säästmine ei ole võimalik, siis ei ole suure tõenäosusega ka laenu tagasimakseteks piisavalt raha.
- Kui laenu võtmine on vältimatu, siis selgita välja oma varaline seis. Pane kirja oma sissetulekud ja kohustused ning vaata, kas ja kui palju raha jääb üle.
- Võta pakkumine erinevatelt krediidiandjatelt. Loe hoolikalt läbi tarbijakrediidilepingu tingimused ja võrdle pakkumisi.
- Selgita välja, kui palju läheb laen kokkuvõttes maksma. Põhisummale lisanduvad sageli intressid, lepingu- ja haldustasud. Selleks võrdle laenupakkumistes näidatud krediidi kulukuse määra, mis annab kõige täpsema ülevaate laenu maksumusest aastas.
- Arvuta kokku oma igakuised sissetulekud ja kohustused (sh regulaarsed majapidamis- ja tarbimiskulud) ning sisesta laenutaotluses tõesed andmed. Esita pangakonto väljavõte ka juhul, kui selle esitamine ei ole kohustuslik.
- Pea meeles, et tarbimislaenust saad loobuda põhjust avaldamata kahe nädala jooksul tarbijakrediidilepingu sõlmimisest alates. Saadud laen tuleb siis krediidiandjale tagastada.
- Makseraskuste korral võta esmalt ühendust krediidiandjaga ning uuri maksepuhkuse võimalust. Konsulteeri vajadusel ka võlanõustajaga.
- Pea meeles, et krediitkaart ja kaupluse järelmaks tähendab samuti laenamist ning vajab sama hoolikat läbimõtlemist.
- Laenulepingut vormistades mõtle läbi ka kõik nn „mustad stsenaariumid“ – kas on võimalik laenu maksta, kui kaotad oma sissetuleku, millised on tegelikud kulud laenumaksega hilinemisel, kui laenu intress pole fikseeritud, kas oled võimeline laenu tagasi maksma, kui intress suureneb 1%, 2%, 8% võrra jne.
Dain M. Muru, Kristin Truus
TTJA ettevõtluse osakonna juristid