Kuigi olin 2021. aastal Rakvere Lille kinnises lasteasutuses juhtunu üksikasjadega kursis, oli selle nädala kohtumaterjalide lugemine ka minu jaoks taas šokeeriv ja muserdav. Meedias on mitmed inimesed küsinud, mida saame ühiskonnas ja teenusepakkujatena teistmoodi teha, et selline juhtum enam kunagi ei korduks. Oleme oma ettevõttes sellele pea kaks aastat väga tõsiselt mõelnud.
Rahastuse suurendamine aitab, kuid pole võluvits
Kõik sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on ilmselt nõus Maarja Küla tegevusjuhendaja Valev Mägi arvamusloos tooduga, et kogu valdkonda tuleb tuua lisarahastust, et töötajaid paremini valida ja koolitada.
Samas tekitas minus kurbust ja õõva teadmine, et Rakvere kinnise lasteasutuse töötajad olid meil ühed paremini koolitatud ja toetatud inimesed. Nad olid läbinud tegevusjuhendaja koolitused, lisaks spetsiaalsed koolitused, kuidas tegeleda autistidega ning kuidas vägivallatult maandada klientide agressiivset käitumist. Üks töötajatest oli just lõpetamas kõrgkooli ja üks töötajatest rääkis kaasa töögrupis, mis arendas kinnise lasteasutuse teenust. Kinnise lasteasutuse töötajatega viidi läbi regulaarseid supervisioone nende toetamiseks, kuid ometi ei olnud see piisav.
Muidugi annab lisarahastus võimaluse palgata paremini ettevalmistatud inimesi, kuid kahjuks pole see alati eeldus, et töötaja kannab väärtusi, mis peavad olema selles valdkonnas iseenesestmõistetavad – lugupidamine, kõigi inimeste samaväärne kohtlemine.
Olen endalt küsinud, mida saame sotsiaalteenuse pakkujana lisaks ise ära teha, et sellised juhtumid enam kunagi ei korduks? Valem on kaheosaline – võimalikult palju ennetada ning piisavalt sageli ja tähelepanelikult teenusosutamisse sisse vaadata (usalda, aga kontrolli).
Varajane märkamine
Lisaks sellele, et töötajatele tuleb terve tööl viibimise “elukaare” ajal pidevalt anda uusi teadmisi ja kinnitada vanu, saab tööd toetada ka tehniliste vahenditega.
Meie töötajad on varem küsinud, miks on meie eluruumides kaamerad. Need on just seepärast, et tagada meie elanike turvalisus. Kaamerate abil on võimalik märgata kõrvalekaldeid ja analüüsida tekkinud muresid. Need tegevusjuhendajate ja juhtide jaoks tänuväärsed abimehed aitasid saada esimesed vihjed Lille kodu juhtumites. Selle alusel saime edasi tegutseda nii töötajate kohesel vallandamisel, kui anda politseile uurimismaterjali vägivalla tõestamiseks.
Kaamerad on osa meie igapäevaelust, sest muul viisil ei ole võimalik elanikke segamata saada tõest pilti toimuvast, tuvastada juhtum ja kiiresti reagreerida.
Pidev tugi töötajale
Kõik meie erivajadusega elanikke toetavad töötajad käivad erialastel koolitustel ja kuigi koolitame töötajaid väga palju, toimub see siiski teatud aja tagant. Vähemalt sama tähtis on töökorraldus ja abi töötajatele keerulisemate juhtumite lahendamisel.
Käitumishäiretega inimestega töötavate professionaalide väljaõppes on oluline emotsioonide juhtimise õpetamine, kuid väga oluline on õpetada juhilt või metoodikult abi küsima, kui töötaja tunneb, et ei saa iseseisvalt hakkama. Ennetamiseks ja töötajate vaimse tervise toetamiseks on meie ettevõttes seatud sisse regulaarsed töötajate kovisioonid, kus koos juhiga käsitletakse keerulisemaid juhtumeid. Loomulikult toimusid kovisioonid ka varem, kuid saime aru, et eestlaslikult ei küsi töötajad sageli kovisiooni enne, kui juhtum on juba väga tõsine. Nüüd toimuvad need regulaarselt ja juhid saavad paremini aimu olukordadest, mis võivad töötajale üle jõu käia.
Juhi oskus vihjeid lugeda
Iga töötaja taga seisab juht, kelle roll on märgata nii elanike kui töötajatega toimuvat ja võimalikult kiirelt reageerida.
Õppinuna sellest valusast juhtumist alustasime ulatusliku juhtide koolitusprogrammiga, mis lisaks muudele juhtimisalastele teadmistele õpetab treenima oma silma töötajate värbamisel ja nende isiksuslike eripäradega arvestamisel. Oluline on juhi oskus aidata igaüht vastavalt tema vajadustele, märgates olukordi, emotsioone või ebakõlasid, mis võivad viia vaimse või füüsilise vägivallani.
Võimu ja kultuuri küsimus
Lisaks ennetamise ning kontrollile oleme üheks oma töö eesmärgiks võtnud ka võib-olla kõige olulisema asja ehk aastakümnete taguse kultuuri muutmise, kus töötaja oli võimupositsioonil ning erivajadusega klient oluliselt vähem tähtis. Usun, et osa julmast vägivallast on just selle kultuuri tagajärg, mis toetab piisavalt ebakindlaid ja võib-olla ise traumeeritud isiksusi tunnetama enda suurt võimu.
Selles juhtumis oli võimul kindlasti oma osa, et töötajad otsustasid mitte kasutada koolitustel antud oskusi ning empaatiavõimet. Nad ei näinud end erivajadusega laste teenistuses, vaid kõrgemalseisva ja otsustava võimuna. Ja see on asi, millega peame tegelema ühiskonnana ja haavatavatele inimestele teenuste pakkujatena kõige rohkem, kuna võimutunne on nähtamatu ja täitmatu, hiilib vaikselt ning võib mürgina levida ka kollektiivi sees.
Kuigi see juhtum heitis varju kõikidele tegevusjuhendajatele, võin kindlalt väita, et enamus meie töötajatest näevad end vaimse tervise raskusega elanike toetajana, kes aitavad neil elada tegusat elu. Tänan kõiki neid sotsiaalvaldkonna inimesi, kes end sellele keerulisele ametile pühendavad ja saan omalt poolt lubada, et meie teeme ka järgnevatel aastatel kõik selleks, et ühtegi erivajadusega inimest ei väärkoheldaks vaimselt ega füüsiliselt.