Autost väljudes oli see loetav: „Me teame, kus sa elad.“ Peagi märkas ta kirja ka tagumisel, toonitud küljeaknal, kust musta markeri kiri nii hästi välja ei paistnud. „MENT!“ kuulutas kiri seal. Sõnale oli tõmmatud ümber ring, mille peal omakorda neli kriipsu - justkui sihtmärk.
Mario töötab kriminaalbüroo raskete kuritegude talituses uurijana. Ta uurib peamiselt varavastaseid kuritegusid, kus inimkannatanuid pole - nagu näiteks süütamised.
Väljasõit perega jäi esiti tegemata. Mario helistas ülemusele, seejärel politseisse, et sündmus ära registreerida. Juba siis hakkas tal tekkima mõte, kes teo taga olla võis.
2017 juuli. Mario oli üks neist, kes pidas Õismäel seitsme auto süütamises kahtlustatavana kinni Erkki Pärna. Mario osales operatsioonis julgestajana, kuid valvas järgmise nelja kuu jooksul Pärna ka mitmetel ülekuulamistel.
Õigupoolest organiseeris Pärn ainult ühe auto süütamise - põlema pidi naise auto, kes oli otsustanud Pärna maha jätta. See oli kättemaks. Paraku süttisid Õismäel mäletatavasti veel kuus sõidukit.
Sodimine Mariole mingit varalist kahju ei tekitanud - must vildikas tuli kerge vaevaga alkoholi ja lapi abil maha. Aga ähvardav tekst viis mõtted kohe ühele inimesele - vahest oli see Erkki Pärn?
Miks tuli Mariol meelde just Pärn, kellega ta viimati neli aastat tagasi kokku puutus? Sest Pärn on üks vähestest, kes on uurijate suunas ähvardusi saatnud.
Pärn oli saatnud peale Õismäel juhtunut politseinikele kirju, milles lubas kättemaksu. „Minu nimi oli ka litsina ära mainitud,“ meenutas Mario kohtusaalis.
Pärn pidi Õismäel juhtunu eest vanglas veetma kaks aastat ja üheksa kuud. Mis tast edasi sai, polnud Mariol aimugi.
22. september 2021. Kuna varem oli tema valduses olnud politsei eravärvides sõidukil kaks rehvi läbi torgatud, oli ta otsustanud oma aknalauale panna kaamera.
Hommikul kella kaheksa paiku tööle minekuks valmistudes märkas ta, et autol on rehv tühi. Lähemale jõudes selgus, et täis pole õigupoolest ükski. Kapotile on suurelt punasega kirjutatud „PEDOFIIL“.
Mario läks tuppa, teavitas elukaaslast, registreeris sündmuse kõnega politseisse. Vaatas siis videosalvestist: jalgrattaga auto kallale tulnud isik oli maskeerunud ja mustades riietes. „Keha tüseduse järgi võiks pakkuda, et ikkagi Erkki Pärn,“ meenutas Mario. Pärn laiutas kohtusaalis käsi, justkui oleks „tüse“ tema kohta palju öeldud.
Keegi ei pea Mario vastu sellist vimma, nagu Pärn oli talle paar aastat tagasi väljendanud. Viimati, kui Mario ülemus käis Pärnaga vestlemas, oli Pärn öelnud: „Sina sured esimenena ja siis surevad teised.“
„Vau,“ imestas Pärn kohtusaalis seepeale ja aplodeeris nii teatraalselt, kui käerauad seda võimaldasid.
Miks Pärn just Mario vastu vimma peab, sest teiste autode kallale pole ju keegi kippunud, päris Pärna kaitsja Karine Nersesjan.
Mario arvab, et viha algas ajast, kui tema oli see, kes pidi Pärna emale teavitama, et tema poeg on süütamises kahtlustatavana vahi alla võetud.
„Küsis, miks me teda tülitame õhtul hilja. Jätsime kõne pooleli,“ meenutas uurija. „Peale seda on Erkki Pärn pidanud viha. Vimm on kasvanud. Politsei kirjasüsteemis on osaliselt need kirjad ka olemas, mis ta on kirjutanud.“
„Ma tõmban kohe seose ära, rahulikult!“
Nersesjan küsis ka provokatiivselt, kas nüüd on iga kord just Erkki Pärn süüdi, kui Mario autoga midagi juhtub. See küsimus võeti kiirelt maha.
Küsimuste kord jõudis Erkki Pärna kätte. Pärn uuris Mariole otsa vaadates, millal nad täpsemalt omavahel esmakordselt kohtusid ja pööras siis lubava pilgu kohtuniku suunas: „Ma tõmban kohe seose ära, rahulikult!“
„Kuidas sa saad, mees, öelda, et mina selle taga olen?“ viitas ta pikale pausile viimasest kokkupuutest. „Kulla mees, vaata mulle otsa!“ põrutas Pärn hoolimata ammusest prokuröri palvest kohtusaalis üksteisesse mitte nii familiaarselt suhtuda. Mario seletab vastuseks, et pikaaegne vimm pole Pärna puhul miskit erakordset, kui meenutada Pärna käitumist oma endise tüdruksõbra suhtes. Viimase auto põles kahel korral.
„Müstiline vend,“ pobises Pärn omaette, kui tema küsitlusvoor oli just lõppenud.
Pole täiesti selge, mis põhjustel täpsemalt, aga keskharidusega Pärn oli mullu juulis võtnud sihikule ka keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroojuhi Ago Leisi.
Leis käis samuti kannatanuna tunnistusi andmas, et juhtunu asjaolusid kohtule täpsemalt selgitada. Tema palvel taotles prokurör Eneli Laurits aga istungi kinniseks kuulutamist, et kõrge politseitegelase igapäevased marsruudid ja elukohad avalikuks ei tuleks.
Eesti Päevalehe palvele rääkida sündmusest ilma eraeluliste detailideta Leis vastata ei soovinud. Seega ei ole teada, mis põhjusel võis Pärn - kes sodimisi omaks ei võta - pidada vimma Leisi peale.
Seni on teada prokuröri versioon, et Pärn kogus Leisi kohta andmeid, uuris välja elukoha ja sõiduki ning kirjutas tema auto tagumise akna klaasile valge markeriga: „Mis tunne on, kui keegi teab, kus sa elad, härra Leis?“
Järgmine istung Pärna süüdistuses toimub eeloleval nädalal.