Tööandja hangitud riideid kasutatakse ohutuse, hügieeni ja esinduslikkuse tagamiseks paljudes sektorites – olgu tegemist ehitus- või tootmistööde, kaubanduse, teeninduse, julgeoleku- või meditsiinivaldkonnaga. Töötajate rõivastega varustamiseks on organisatsioonil laias laastus kaks võimalust – need kas osta või rentida. Mõlemal variandil on oma plussid ja miinused. Neid hinnates kiputakse sageli keskenduma eelkõige rõivaste ostu- versus rendikulule, vähem mõeldakse hooldamisele ja töötajate ajakasutusele ning veelgi harvem sellele, mis saab riietest siis, kui ettevõte või asutus neid algsel eesmärgil enam ei vaja.
Tekstiilirendiettevõttes Lindström ostjana töötava Ave Paalbergi sõnul võib see hetk saabuda palju kiiremini, kui arvatud. Ta toob näite, et kui numbrit 54 kasutanud lahkuva töötaja asemel värvatakse numbri 48 kandja, võibki juba senine rõivas üleliigseks osutuda. Harvad pole ka juhud, mil brändivahetuse käigus otsustatakse välja vahetada kõik bränditud tööriided ja endise logoga riietusega ei osata midagi peale hakata. Lindströmi esindaja märgib, et organisatsioonid mõtlevad keskkonnajalajäljele siiski üha rohkem. „Muutusi toob ka aasta 2025, mil jõustuva seadusepügala kohaselt peavad nii elanikud kui ka ettevõtted oma tekstiilijäätmeid liigiti koguma ja neid ei tohi prügimäele ladestada ega põletusahju saata,“ ilmestab Paalberg üha pakilisemaks muutuvat vajadust riiete kasutusea lõpule aegsasti mõelda.
Firmasümboolika läbimõeldud kasutus võib palju päästa
Paalbergi sõnul võib märgatavat raha- ja keskkonnasäästu tuua juba ainuüksi see, et mõeldakse hoolikalt läbi, kui palju ja kuidas rõivaid brändida. „Kindlasti tuleks vältida juhtusid, mil brändiuuenduse tõttu leiab kiire teekonna prügi sekka hulk kasutuskõlblikke riideid. Tasuks läbi mõelda, kuidas brändi rõivastel esitleda – kas täislogo peab olema igal rõivaesemel või piisab mõnel juhul eelkõige kanga värvist või mõnest tähest, samuti, kas logo võib lahendada embleemina, märgina või teistviisi lihtsasti eemaldatavana. See annab rõiva pikema kasutusea ja paindlikkuse – ettevõte saab logo vahetudes selle uuega asendada, anda rõiva töötajale erakasutusse või saata uuele ringile väljapoole ettevõtet, muretsemata, kuidas see mõjub ettevõtte brändile,“ selgitab Lindströmi esindaja.
Kui rõivas enam ettevõttes kasutamist ei leia, tasub esmalt mõelda, kas see võib sobida kandmiseks kellelegi teisele. Üks võimalus on pöörduda kasutatud riiete müügiga tegelevate MTÜ-de poole. „Kui riietega ei kaasne firmasümboolika probleemi, on ettevõtetes kasutusel olnud rõivad tõesti meie kaudu endale uue omaniku leidnud. Kuigi valdav osa meie kaupluste kliente on eratarbijad, satub nende sekka ka töömehi, kes otsivad tööriideid,“ räägib Uuskasutuskeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Esme Kassak.
Kordus- ja taaskasutust lihtsustab rõivaste rent
Kui riie on rõivana oma aja ära elanud, tasub mõelda, kuidas seda oleks võimalik järgmisel ringil kasutada. Näiteks saab sõltuvalt kangast osa tekstiile kasutusele võtta puhastuslappidena. „Nutikaid uusi lahendusi on leitud sihtasutuse Hea Hoog või EKA tudengite abiga, kes on teinud tekstiilidest lemmikloomapesasid, kotte ja uusi ägedaid riideid,“ annab Esme Kassak nõu. On ka ettevõtteid, kes on ise korraldanud oma vanadest tekstiilidest uute loomist – vastupidavast materjalist tööriietest saab näiteks valmistada kotte.
Lindströmi esindaja aga möönab, et taolised lahendused tähendavad ettevõttele aja- ja rahakulukat kõrvaltegevust, sest tekstiilide läbimõeldud taaskasutussüsteemi Eestis veel ei ole. Ave Paalbergi sõnul on lihtsamas seisus need organisatsioonid, kes rõivaste ostu asemel on need rentinud – sel juhul hoolitseb tekstiilirendiettevõte nii rõiva keskkonnasõbraliku tootmise, hoolduse kui ka selle eluea lõppedes taasringluse eest. Lihtsam on ka korduskasutus, kuna ühele ettevõttele ebavajaliku rõiva saab kohandada kasutamiseks kellelegi teisele.
Rääkides logokasutusest, veenab Lindström oma kliente võimalikult palju eelistama kuumpressile sellist lahendust, mida on võimalik peale õmmelda ja eemaldada nii, et rõiva saaks vajadusel anda järgmisele ettevõttele. „Logode õmblemist ei telli me kuskilt eraldi, selleks et vähendada jalajälge ka transpordi arvelt, õmmeldakse need peale meie samas tehases, kus ka riided tehakse,“ selgitab Paalberg. Ta lisab, et keskkonda säästev rõivaste rent ei ole suurte organisatsioonide privileeg, vaid see võib olla vägagi mõistlik valik ka üksnes mõne töötajaga ettevõttele.
Uus elu: töötunked või teenindusriided akustilisteks paneelideks
Lindström otsis Eestis juba mõnda aega mõistlikku viisi, kuidas oma teenistusaja lõpetanud töörõivad keskkonnasäästlikult ringlusse võtta. Lahendus leiti paar aastat tagasi ja nüüd suunduvad pea kõik Lindströmi rendirõivad, mida tööriidena enam kasutada ei saa, Soome ettevõttesse Rester ümbertöötlemiseks. Resteris võetakse kangas spetsiaalse tehnoloogia abil nii-öelda tagasi lahti ning seejärel saab kiududest toota kas uusi tekstiile või näiteks akustilisi paneele, soojustus- ja muid materjale. „Tegemist on meie toote elutsükli viimase etapiga, kuid keskkonnavaadet järgime mõistagi kõikides. Toodame rõivaid tellimuse peale vaid vajaduse tekkides, kasutame taaskasutust silmas pidavaid materjale ja disaini, hooldame tekstiile võimalikult väikese jalajäljega ja parandame neid. Riideid, mida üks ettevõte enam ei vaja, saab kasutada meie teine klient, ning kui tööriiete teenistusaeg rõivastena jõuab lõpule, saavad nad uue elu ümbertöötluses. See on täiuslik ringmajanduse mudel, kus niidist saab rõivas ja rõivast jälle niit,“ võtab Paalberg rõiva elutsükli Lindströmis kokku.
2022. aastal suunas ettevõte Lindström Eesti ümbertöötlusele 45 259 kilogrammi kasutusaja lõppu jõudnud töörõivaid. Tänu sellele, et riided päästeti prügimäelt, säästeti ka ligi 33 miljonit liitrit vett ning enam kui 134 000 kilogrammi CO2 heidet.