Vestluses osalejad tõid välja, et ligipääsetavus on oluliselt laiem ja sügavam mõiste kui ratastooli kasutava inimese muretu juurdepääs autobussi, ametiasutusse või staadionile. „Tegelikult on puuded väga erinevaid ja tihti on nad sellised, mida me silmaga ei näe. Seetõttu on oluline, et puudega inimene pääseks ligi tema jaoks olulisele sisule ja infole. Kolmkümmend aastat tagasi tehti väga palju spordirajatisi, mis on tänapäeval läbinud mingisuguse rekonstruktsiooni, aga nad ei ole täielikult ligipääsetavad. See stigma on tegelikult kultuuriline ja tuleneb Nõukogude Liidu pärandist,“ leidis Puuram.
„Äärmiselt tore näide on Elva spordihoone, kus on väga palju erivajadustega inimestele mõeldud, näiteks madalal asuvad riidenagid ja jalanõude kapp ning loomulikult vajalikud suunaviidad. Avatud meel ja mõtlemine ongi oluline osa ligipääsetavusest. Seeläbi näitab spordirajatise omanik või haldaja, et ta on avatud ja võtab hea meelega uusi tulijaid vastu näidates, kus asuvad tualetid, duširuumid ja muu tarvilik. Samuti on oluline sihtgrupiga läbi rääkida ja leida parimad optimaalsed lahendused, mitte asuda kohe tellima spetsiaalseid dušitoole,“ selgitas Kollo.
„Samamoodi on oluline, et spordiürituste korraldajad, ka kohalikud omavalitsused, mõtleksid sellele, et kui puudega inimene tuleb staadionile, siis kuidas ta sinna pääseb ja saab teenusest või üritusest ikkagi täiemahuliselt osa. Jalgpallis on veel mõned kümnendid tagasi palju selliseid näiteid, kus ratastooli juurdepääs tähendab seda, et oled väljaku ääres ratastooli kohal külma vihma ja tuule käes ega saa oma pere ja lähedastega koos mängu vaadata. See ei ole tegelikult päris see, mida me ligipääsetavuse osas silmas peame. Tänaseks on olukord märkimisväärselt paranenud, näiteks meie rahvusstaadion A. Le Coq Arena muutus väga hästi ligipääsetavaks tänu 2018. aastal toimunud UEFA Superkarikale,“ lisas Petersoo.
Vestluse täispikk üleskirjutus kurtidele ja vaegkuuljatele
Signatuur, mahe muusika. Naishääl: Tõelised võitjad on need, kes nihutavad takistuste kaugemaid piire.
Indrek Petersoo: Kaia, võib-olla see on rohkem sinu valdkonna küsimus, aga kui palju Eesti spordiürituste korraldajad, rahvaspordiürituste korraldajad ja erinevad alaliidud mõtlevad ja keskenduvad ligipääsetavuse temaatikale pakkuda ka siis erivajadustega spordisõpradele võimalust osaleda koos teistega lihtsalt siis oma spetsiifikat arvestades?
Kaia Kollo: Ma saan siin avaldada iseenda arvamust, et mul ei ole siin võimalik kõikide Eesti spordiorganisatsioonide eest sõna võtta. Aga minu isiklik selline tunne ja kui ma olen vestelnud erinevate spordisündmuste korraldajatega võistluste korraldajatega on selline tegelikult on spordirahvas ja äärmiselt äärmiselt avatud seltskondlik sotsiaalne. Tegelikult on väga äge kamp, eks ole, inimesi, kes sporti teevad, eest veavad, korraldavad ja mina näen seda, et tegelikult, keegi ei ole või noh, mitte keegi, et sageli ei mõelda sellele. Aga samas ollakse avatud ja muidugi tulge loomulikult, tulge, et noh, et selles mõttes ei ole midagi, et noh, et ma ei tea, et me ei saa või ei ole siukest nagu keerulist, nagu, et ma ei tea, pigem ikka mitte on ju noh, nihukest asja ma ei ole nagu kohanud. Mis on muidugi võib-olla see, et, et tihtilugu ongi see, et see avatud meel on olemas, lihtsalt võib-olla tõesti sealt edasi järgmine samm on see, et siis tulevad need võib-olla mõned detailid, et noh, et tule, tule lihtsalt, et siis ongi see, et, aga et noh, et kahjuks ta ei saagi ligi on ju, et siis me peame hakkama natukene parendama neid, neid ligi, pääsmatuid kohti. Et, selles mõttes ma ei saa öelda, et ei olda valmis või et ei taheta erivajadusega ja puudega inimesi oma spordisündmustele. Aga lihtsalt ongi see, et see teadlikkus on, võib-olla meil vajab natukene parandamist. Et mida saaks teha esimeste sammudena, et erivajadusega puudega inimesel oleks parem, mugavam tulla ühtpidi vaatama ja kaasa elama, teistpidi, osalema ise. Et need on nüüd kaks erinevat asja, et kas, kas puudega inimene tahab tulla kaasa elama, fänniks võita tahab ka ise osaleda, näiteks rahvaspordiüritusel, osaleda treeningus. Et need on nagu kaks erinevat asja, et tegelikult spordirahvas on avatud ja ka lihtsalt on vaja natukene panna kaasa mõtlema ja lahendusi otsima ja leidma.
Mari Puuram: Mina soovitan alustada ühest asjast, et mõelda kasvõi näiteks ühe puudegrupi peale, et me tahame siia nägemispuudega inimesi ja me neil on need ja need lahendused ja mõelda need läbi põrgatada sihtrühmaga ja siis minnagi nii-öelda proovida seeläbi laivis ja siis küsida tagasisidet, kuidas oli, mis veel puudu jäi selles mõttes nagu parandada, eks ole, või edasi minna sealt.
Kaia Kollo: Ja just, et et mitte karta seda, et leidkegi kui, kui sa ei leia, küsige, abi, leidke sihtgrupist keegi inimene, kasvõi kohalikus omavalitsuses ju ikka sotsiaalosakond või, väiksemas kogukonnas. Leidke see sihtgrupp, inimene, kes ongi kas siis liikumis-kuulmis-nägemis- või intellektipuudega ja, rääkige, et mis võiks olla, kuidas võiks olla tegelikult nendele inimestele väga meeldib nõu anda olla, olla kaasatud, et teinekord võib saada päris päris head nõu, et kuidas teha paremaks.
Mari Puuram: Siin natukene võib-olla suunaksin võtma ühendust maakondliku kojaga, kellel on võib-olla juba need inimesed, kellel on kogemused seda nõu anda olemas ja miks mitte, see sihtgrupp võib tõesti olla laiem, et sul on tegelikult tasuks teha, kui me kohandustest räägime, siis tasuks kohandusi teha kõikidele puuetele ühe korraga, on ju, et mõeldakse läbi näiteks kui tehakse füüsilist kohandust, siis mõeldakse läbi. Kuidas saavad lapsevanemad ratastooli inimesed käimisraamiga, ja siis minna sealt näiteks noh, nii edasi, et ka teeninduse poole vaadata, et kas meie inimesed oskavad suhelda. Kas meil on treenerid, kes saavad vastu võtta puudega inimesi, millal me neile seda pakume, kas on eraldi, kas see on koos, tegelikult loomulikult võiks olla koos kõik asjad võiksid olla siis kaasavad, eks ole, meil ongi väga erinevad inimesed oodatud ja seda, noh, mulle tundub, et seda saab alustada nagu väikeste sammudega. Just nagu sa ütlesid, et puude, puudespetsiifiliste teadmistega inimesed tulevad sinna kohale, aitavad selle teekonna läbi mõtestada, tood võib-olla kitsaskohad välja, siis arutatakse läbi, mida me saame teha, milleks meil on raha on ju? Kahjuks praegu ma tean, et riigi rahastust ei ole selles mõttes, et kõik ligipääsetavusega seotud projekti teemad on projektipõhised, et see on väga suur probleem. Et siinkohal võiks mõelda ka spordi arengukava, dokumenti, ligipääsetavuse põhimõtete sissetoomist, et tuleks valdkonda rahastus. Et see muutuks nagu selles mõttes heaks tavaks ja spordi osaks. Ja võib-olla on siin üks küsimus veel selline nagu kuvand või selline spordikommunikatsioon, et tegelikult, kui me räägime spordist, siis me näeme alati seda täieliku, täies füüsises, hästi hea kehaehitusega, sellist keskmisest paremat, sellist sportlikku inimest. Aga kui me räägime kaasamisest, siis tegelikult see kuvand ju ka ise, et siin on spordiliidud, on ka eraldi, et meil on puudega inimeste spordiliidud ja nii-öelda tavainimesed, see justkui nagu toodab seda stigmat juurde, et see puuetega inimeste grupp on väike, aga tegelikult on puuetega inimesi väga palju. Ja üks kolmandik elanikkonnast on puuetega inimeste lähedased, et tegelikult me tahame minna ka perega välja kuskile. Me tahame, et kõikidel meie pereliikmetel oleks sarnane kogemus, hea kogemus, et nad saaksid tulla kaasa, saaksid osa, et mis siis, et neil on mingi erivajadus.
Kaia Kollo: Mina väga lahe Mari, selles on praegu välja, tõi see see nii-öelda see peredega ja eakate laste ühesõnaga kõikidega koos sportimine, et reklaamin siin üliäge aasta on alanud liikumisaasta, on see see aasta ja just liikumisaasta siis temaatikaks ja eesmärgiks ongi mitte ainult võistlemine võistlussport, vaid et just see liikumine hashtag, hakkame liigutama ja hakkame liikuma, et just, et kuidas kaasata neid, kes siiani ei ole nii-öelda liikuma saanud, et ükskõik kes on ju, et just nagu jätkuks sellele, et, et mõeldakse nüüd rohkem selle peale. Et, et kes ei ole veel, kes ei ole veel välja tulnud, et noh, et liikuda perega peredega teha koos lihtsalt seda liikumisharrastust, et parandada iseenda tervist ja olla füüsiliselt aktiivsem just. Ja veel, mul käis läbi pea see et Eesti terviserajad ja kergliiklusteed et just nende võrgustiku arendamine on ka selliseks eesmärgiks, et need oleks siis üksteisega hästi ühendatud, et inimesed saaksid seal liikuda. Loomulikult kell Lõuna-Eestis on see kuppelmaastik, see on ju keeruline ja seda nüüd ei muuda, on ju kõikidele ühtemoodi ligipääsetavaks aga lihtsalt, et kergliiklusteed on ääretult toredad, toredad asjad, kus, kus inimesed saavad liikuda ja saavad liikuda vankritega, raamidega, toolidega. Kõik kõikidele on tegelikult see kergliiklusteed ääretult ääretult head. Head asjad.
Mari Puuram: Võib-olla millest puudu on, on need ligipääsetavuse spetsiifilised juhendid, eks ole, et meil on näiteks ligipääsetava sündmuse korraldamiseks juhend täiesti olemas. Sülvi Sarapuu on kirjeldustõlke maaletooja, et tema on selle eesti keelest, koos oma tütrega kohandanud või tähendab soome keelest eesti keelde tõlkinud ja see on täiesti, seal on kõik sündmuse osad lahti võetud, et mida, millele on vaja mõelda, et tegelikult sealt saavad šnitti võtta kontserdikorraldajad. Minu arust kultuurikorraldajad sobivad sinna, spordikorraldajad, miks mitte. Aga neid võiks olla siis veel, eks ole, et mis on need konkreetsed sammud, mida inimesed või asutused saaksid ettevõtted muuta enda asutuse või organisatsioon või teenus või toode ligipääsetavaks muutmiseks.
Kaia Kollo: Tegelikult ongi, et ma ei, ma ei lööksin eraldi, eks ole, et see nüüd on muusik või kontserdijuhend, on nüüd selle juhend on spordijuhend. Tegelikult sündmus on sündmus suures plaanis on muidugi detailid on seal. Aga lihtsalt ma julgustan kasutama seda, seda juhendit.