Haapsalu linnavalitsuse uue hoone arhitektuurivõistlusel on edasiminekuks valitud süsinikurohke tee.
4. oktoobril potsatas mu e-postkasti Eesti arhitektide liidu pressiteade „Haapsalu linnavalitsuse uue hoone arhitektuurivõistlus“. Mis saaks ühele arhitektisüdamele olla ihaldusväärsem kui kavandada oma sünnilinna linnavalitsuse hoone? Süüvisin konkursitingimustesse, et saada selgust, mida tahetakse, miks tahetakse ja millised on kitsendused.
Võistlusülesande esimese lõigu lõpetab lause: „Uus hoone võiks oma ökoloogilise jalajäljega olla eeskujuks vanalinna tuleviku arengule.“ Selle üdini silmakirjaliku lauseta ei planeerita ühtegi avalikku hoonet, kuigi uue maja ehitamine ei ole kunagi ökoloogilisem kui vana kordategemine. Vanalinna tulevikku silmas pidades tuleks anda uus võimalus mõnele olemasolevale, praegu õige rakenduseta hoonele. Neid Haapsalu vanalinnas jagub. Uut hoonet on projekteerijal ehk kergem planeerida, tellijal rahaliselt soodsam ehitada, aga see ei tähenda ökoloogilisust, millel on kolm põhilist aspekti.
