Rindejoonest paarikümne kilomeetri kaugusel Mõkolajivis on okupandid peamiseks sihtmärgiks valinud rahuliku aedlinna. Pool tundi pärast Eesti Päevalehe ajakirjanike lahkumist kärgatasid seal järjekordsed raketiplahvatused.
Mišal (paremal) vedas, et raketiplahvatuse tagajärjel polnud keldriluugile lennanud raskeid rususid ja ta sai välja ronida. Majaperemees Ivan nendib, et pool maja on pihuks ja põrmuks tehtud.
FOTO: Rauno Volmar
Maja sissesõiduteel lebab suur väändunud metallvärav, paari meetri kõrgune, pooleteise laiune. „No vaata, kuhu lendas! See on sealt garaaži juurest, 50 meetrit siit!“ räägib ähmis Ivan (Mõkolajivi elanike palvel me nende perekonnanimesid ei avalda – toim).
Rakett tabas Vera ja Ivani kodu ööl vastu reedet kell 1.20. Veidi alla 12 tunni hiljem ronin koos pererahvaga rusude vahel. Kogu pere askeldab. Siit-sealt koristatakse, otsitakse vähem kahjustada saanud majakraami ja arutatakse juhtunut naabritega. Vanaemal on pisarad silmas ja kaenlas hoiab ta saiapätsi – see jäi talle pihku köögi rusude vahelt, aga panna pole seda praegu kuskile. Peaaegu kogu maja on tehtud pihuks ja põrmuks. „No tulge, vaadake, mis tegi!“ viipab Ivan.
„Teeme kähku,“ manitseb kohalik teejuht Mitja mind. „See rajoon on miskipärast kogu aeg tule all!“ Oleme Mõkolajivis, vaikses Korabelnõi aedlinnas. Siin on igal pool tänavate ääres üksnes eramajad, vaiksed viinapuude ja lillepeenardega aiad. Silma ei hakka midagi, mis võiks kasvõi meenutada sõjalist objekti. Aga ometi on suur Vene armee oma „täppisrelvadega“ just siia sihtinud.
