Schengeni viisaruumi piires liikumine on mugav ja riikidel tegelikult pole väga täpset ülevaadet, kus nende kodanikud igal ajahetkel on. Täna Tallinn, homme Riia, nädala pärast hoopis Pariis. See on uskumatu luksus, mis eeldab tohutut usaldust ja mida oleme harjunud võtma peaaegu elementaarse inimõigusena.
Kuid maailma inimliikumise hoovusesse on Vahemerd ületavate pagulaste, Ukraina sõjapõgenike jt sekka lisandunud tohutu meestevoor Venemaalt. Väga paljud Venemaal elavad mehed mõistavad mobilisatsiooniteate õudust. Niisiis ‒ minema, külla ammu unustatud sugulastele Euroopas, tööle või mida iganes. Jala, autoga või lennukiga. 27aastane muusik Ivan Petunin, kes ei tahtnud mõrvapattu oma hingele, otsustas peale mobilisatsiooniteadet üldse endalt elu võtta.
Kõik see rikub heaoluidülli. Peab tegelema küsimustega, kas tahame ikka siia neid täisjõus võitlusvalmis mehi? Kas neil on alust siin olla? Kas see väidetav vanatädi ikka ootab noormeest külla? Lisaks humanitaarkaalutused. Justkui sünnis oleks kõik põgenikud vastu võtta. Ka need, kes Venemaalt mobilisatsiooni eest pagevad. Aga meil on siin niigi tohutu vene kogukond, kes elab justkui paralleeluniversumis. Kas oleme valmis, et kriis muutub veelgi keerulisemaks?
