Ses olukorras on mõistetamatu, miks riik andis juba eos initsiatiivi käest ja lasi tekkida kuulujuttudel, selle asemel, et teavitada juba varakult nii omavalitsust kui ka kohalikke inimesi. Mõistetav, et oma kodust ilmajäämine saab vaid negatiivseid emotsioone tekitada, sest tähendab juurte läbiraiumist, mitme põlvkonna töö korstnassekirjutamist, solvumist riigi peale ning asjade praeguse seisu juures ka suurt rahalist kaotust.
Riigi poolt präänikuna lubatud 30 protsenti boonusraha lisaks eksperdi poolt määratavale kinnisvarahinnale on ju kommiraha, kui ääremaa mitteperspektiivse elamise hinnaks öeldakse olevat vaid paarkümmend tuhat eurot. Selle eest saaks korteri ehk mõnda kolhoosikeskusse, mitte aga võrdväärset maaelamist koos kõrvalhoonete ning metsa- või põllumaaga.
Sestap pole ime, kui olukorda on võrreldud küll moodsa aja küüditamise, küll kõigi väljatõstetavate ühte kortermajja paigutamise idee puhul koonduslaagrisse saatmisega. Samal ajal jagasid Toompea saadikud möödaminnes laiali neli miljonit katuseraha. Ainuüksi selle summa jagamine 21 laiendamisele ette jääva majapidamise vahel tähendaks igaühele neist paarisada tuhandet eurot. Samas ei keela miski riigil olla selles ekstreemses olukorras ka suuremeelne – miljon või pool miljonit igale kodu kaotajale ei kompenseeri küll emotsionaalseid üleelamisi, kuid võimaldaks natukenegi inimväärsemalt uue elu sisseseadmist alates nullist.
Seni on kodusest väljatõstmisi läbi viinud ju võõrvõim, kui Eestisse tulnud punavägede baaside jaoks alad kohalikest puhastati või Narva veehoidla rajamiseks asustati külasid ümber. Eesti riigi suur võimalus on praegune vastasseis lahendada tsiviliseeritumal kombel – niipalju kui see praeguses olukorras on võimalik.
