Milliseid äraspidiseid vorme võib see võtta, oli näha sel suvel, kui ühe MTÜ esialgse õiguskaitse taotluse peale peatati karujaht ligi kuuks ajaks kogu Eestis. Riik aga ei paku lahendusi olukorrale, kus karud ei mahu enam metsa ära ning taudi tõttu metssigade kui rikkaliku toidulaua väljasuremine ajab kiskjad inimese juurde toitu otsima.
Lihtne on öelda talumehele, et valvaku oma karja paremini või pangu loomad lauta. See on kulukas ning samahästi võiks küsida, kas lambal pole siis õigust karjamaale ja värskele õhule? Praeguse süsteemi järgi oleks metsloomal justkui õigustatud ootus inimese juures lambaid ja koeri murda või mesitarusid rüüstamas käia. Loomapidaja ei tohi aga murdjat ega rüüstajat maha lasta, vaid tohib üksnes ametnikele palvekirju esitada.
Nii oleks loomapidajal justkui kohustus hoolitseda metslooma toidulaua eest, iga murtud lammas tähendab aga paarisajaeurost kahju. Riik võtab endale õiguse otsustada, kellele hüvitada murtud looma kahju, kellele mitte. Probleem poleks sedavõrd suur, kui kahjude hüvitamine toimuks pikema lehmakauplemiseta.
Õhtulehe tänase loo põhjal aga näeme, et taluniku ja riigi vahel käib kemplus selle üle, kas lambaid murrab ilves või šaakal. Ilvest küttida ei tohi, isegi kui too on nuhtlusisend; tema puhul hüvitaks keskkonnaamet ka kahjud, kuid ametnik märgib protokolli, et pigem oli murdjaks šaakal ning sel juhul hüvitamist ei toimu.
Kas aga lihtne inimene ei jää praegusel juhul bürokraatia hammasrataste vahele? Kui ametnike aur läheb praegu sellele, kuidas võimalikult vähe kahjusid hüvitada, siis ehk oleks pikkade vaidluste asemel odavam kahjud hüvitada? Seda muidugi juhul, kui riigi eesmärgiks pole selles vaidluses taluniku kui nõrgema poole loobuma sundimine. Sõnades me ju tahame, et maal elaksid inimesed ja säiliks tootmine ning talupidamine kui elustiil, kuid samas jätame maainimesed metsloomade meelevalda.
Lahendus on ju lihtne: riik kas hüvitab kahjud või lubab murdjad ja rüüstajad maha lasta.
