Alles see oli, kui rääkisime internetist kui inimõigusest, aga mida teha olukorras, kus seni sente maksnud elekter on mitukümmend korda kallinenud? Asi ei puuduta mitte üksnes peresid, vaid veel enamal määral ettevõtjaid, kellele valitsus ei kavatse appi tulla. Riigil raha teadagi napib, sest energiahindade kompenseerimine peredelegi on kulukas, isegi kui seda teha energiafirmade kasumi arvelt. Kui aga tootmine üle jõu käiva elektri tõttu välja surema hakkab, siis kas majanduslangus on odavam alternatiiv?
Kõik eelnevalt kirjeldatu on aga tagajärgedega võitlemine, sest ka kavandatav elektriturureform tegeleb vaid olemasoleva pisku ümberjagamise ja kompenseerimisega. Keegi ei kipu aga rääkima, kust elektrit juurde saada, tootmist laiendada või pudelikaelaks olevaid ühenduskaableid laiendada. Ning mis peamine – keegi ei julge välja öelda, et nn elektribörs on surnult sündinud.
Taavi Aas nõudis elektri rekordhinna puhul valitsuse kogunemist erakorralisele kriisiistungile, kuid jättis targu ütlemata, et praegused hinnaanomaaliad on eelkõige tema enda tegemata töö majandusministrina. Kuid ka praegune valitsus pole kiirustanud teatama, kust me lähemas ja kaugemas tulevikus elektrit saame.
Tuuleenergeetikas on viimane kümnend mahamagatud aeg, sest riik on arendustele vaid kaikaid kodaratesse loopinud. Kui nüüd tuulikuid, uut põlevkivi- või tuumajaama rajama hakata, siis peavad pered ja tööstus ka selleks kuluvad vahepealsed aastad hakkama saama. Olgu tootmine roheline või mitte, kokkuhoid on võimalik vaid teatud piirini. Rahvas säästab niikuinii, valitsuse asi on otsustada tootmise suurendamise üle.
