„Kui me tegime „Ameerika mägesid“, käis ta nurga taga hantlitega treenimas, et musklid oleksid punnis,“ muigab Simm.
Ning meenutab lõpuks üht lugu, kuidas tal õnnestus Kark tasuta tööle saada.
„Mõni aasta tagasi tegime Maria Avdjuškoga ühe filmi praktiliselt ilma rahata. See oli „Vereringe“, alla poole tunni pikk,“ jutustab Simm. „Ma siis rääkisin Kargiga, et teeme niisuguse loo ja ta ei uskunud oma kõrvu – temale tuleb keegi rääkima, et ta peab öösiti tasuta mängima. Paradoks on selles, et ta lõpuks mängis filmiprodutsenti väga ilusti ja väga lahedalt. Kusjuures juhtus veel teinegi ime. Olime talle valmis pannud jõuka filmiprodutsendi kostüümi, aga ta ise leidis riided, milles ta nägi välja üsna prükkari moodi. See oli taas ootamatu lahendus: Kark kihutas Land Roveris ringi, aga välja nägi nagu prükkar, ja oli produtsentide produtsent.“
Tõnu Kark "Tõe ja õiguse" kolmanda osa põhjal tehtud Elmo Nüganeni lavastuses. Foto : TEET MALSROOS
Tõnu Kark ja Vargamäe Andres
Margus Mikomägi, teatrikriitik ja näitleja:
Viis aastat tagasi tuletasin seda meelde ja on silme ees tänagi. Kuidas Tõnu Kark mängis 2008. aastal Elmo Nüganeni vabaõhulavastuses Vargamäe Andrest. Klaaris tühjal väljal arveid Jumalaga. Palus ja sosistas, röökis ja needis teda omas alanduses. Mul on meeles nii, et Kargi suureks mängitud monoloogi ajal taevas muutus.
See oli seninähtutega võrreldes hoopis teistmoodi Andres.
Teised kiidavad takka. Režissöör Peeter Simm täpsustab: „Kark nõuab fookuse endale, nii kinos kui ka teatrilaval. Mitte kaamera fookuse, vaid vaataja fookuse!“
Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere tunnistab, et Kark monteerib end laval ise suurde plaani. Ja räägib selle illustreerimiseks järgmise loo.
„Ma ei taha konkreetset lavastust nimetada, aga Tõnu Kark on seal väga oluline tegelane,“ alustab Hendrik Toompere. „Vanema kooli näitlejana ta arvestab, et kui ta juba lavale tuleb, siis on tema staar ja peaosatäitja. Kargil on võime mõelda välja tohutul hulgal igasuguseid trikke ja osalahendusi ja nippe, mis tihtipeale ei lähe kokku nüüdisaegse teatrimudeliga, kus peaks tegema meeskonnatööd. Kark kipub ikka olema iseenda eest väljas.“
Mängib end ise fookusesse
Igatahes juhtus kord niimoodi, et ühel väljasõiduetendusel kolleegid äkki avastasid: Kark teeb laval sellisel hulgal nägusid, liigutusi ja vigureid, mida proovides ja vahepealsetes etendustes pole nähtud. Toompere ülearu ei täpsusta, aga tema vihjetest võib mõista, et Kark püüdis kaasnäitleja tõsise teksti ajal tähelepanu hoopis endale tõmmata.
„Tal on selleks omad nipid. Näiteks teeskleb, et tekst on meelest läinud, pidurdab sedasi lavastuse rütmilist kulgu, köhib, ja alles siis ütleb oma lause või teeb mingi asja – aga kohe jääb publiku silm talle peale. Eks ta karakter seda ka võimaldas. Teatris tekibki tihtipeale olukord, kus mingi roll areneb etenduste käigus nii palju, et seda tuleb korrigeerida,“ selgitab Toompere.
Pärast nimetatud külalisetendust korraldati koosolek, kus terve trupp heitis Kargile ette, mida kõike too vaataja tähelepanu meelitamiseks tegi – kui teised samal ajal oma tähtsat juttu rääkisid või muidu olulist nüanssi välja mängisid.
„Kark võttis siis lõpuks tekstiraamatu kätte ja hakkas neid tegevusi maha tõmbama. Viimaseid kogunes konkreetse etenduse kohta, mis võtab aega kaks tundi, vähemalt paarkümmend,“ meenutab Toompere. „Ta oli lõpuks nii solvunud – kuidas nüüd sedasi, talle tullakse niisuguse jutuga kaela ja tema peab kõik ära muutma –, et pani tekstiraamatu kinni ja ütles: „Olgu pealegi, ma jätan kõik need asjad ära. Eks me siis näe, kas üldse on veel mõni inimene, kes seda tükki vaatama tuleb, ja kelle pärast seda tükki vaadatakse!““
