Peibutuspardid ja tõsised kandidaadid. Kas sinu kandidaat on ka päriselt valmis riigikokku minema?

Eesti Päevaleht helistas 16-le peibutuspardi kahtlusega kandidaadile, et tuvastada nende riigikogusse kandideerimise siirus.

Küsitavuse tekitavad kaks tegurit:

Et nende populaarsete kandidaatide valijate võimalikku pettumust välistada, küsisime peamistelt pardikahtlusega kandidaatidelt nende ambitsioonide kohta.

Europarlamendi valimisteni jääb pärast riigikogu valimisi veidi üle aasta. Seega saab praeguste esindajate mandaat seal peagi läbi. Suur osa neist on aga seadnud oma kandidatuuri üles riigikogu valimisteks. Kas nad on tõesti valmis kodumaale naasma või on nimekirja pandud üksnes parteile hääli koguma?

Eesti eurosaadikutest pole oma kandidatuuri üles seadnud vaid Andrus Ansip (Reformierakond). Tema parteikaaslane Urmas Paet aga kandideerib oma kantsis ehk Nõmmel ja Mustamäel.

Eelmistel riigikogu valimistel seal isikumandaadi saanud Paeti puhul pole põhjust arvata, et ta riigikokku sisse ei saaks. Isegi kui valijad ei peaks just teda ja sellisel määral üles leidma, siis ringkonnamandaadigi jaoks ei tohiks Paetil reformierakondlaste sealse esinumbrina probleemi olla. Ja kui ka on, siis kompensatsioonimandaadi puhul tagab oravate üldnimekirja üheksas koht võrdlemisi kindlalt edasipääsu. Neli aastat tagasi pääses niimoodi riigikokku näiteks Reformierakonna 30. kandidaat Heiki Kranich.

Paet vastab Eesti Päevalehe küsimusele, kas ta on valmis riigikokku minema, et tema hinnangu kohaselt on parlamendi valimiste mandaati vaja ka selleks, et osaleda valitsuses. „Kui tuleks valitsuse teema jutuks, oleks see võimalik,“ välistab ta sisuliselt opositsiooni jäädes riigikokku mineku. Aga kui Paet ei mahuks oravate osalusel moodustatavasse valitsusse? „Eks siis tuleb vaadata, mis olukord on konkreetselt.“

Samasugused tingimused on tegelikult seadnud kõik europarlamendi liikmed. Neist konkreetseima sõnumiga on EKRE eurosaadik Jaak Madison: „Riigikogu mandaadi võtan hea meelega siis, kui erakond moodustab või osaleb valitsuse moodustamisel. Kui valimistulemus on selline, et me peaksime opositsiooni jääma, siis jätkan Euroopa Parlamendis.“

SDE-st kandideerivad riigikokku mõlemad europarlamendi liikmed – Marina Kaljurand ja Sven Mikser. Kui emb-kumb neist peaks riigikokku suunduma, avaneks europarlamendi uks aastaks Indrek Tarandile.

Hoolimata esinumbri kohast suurimas valimisringkonnas Harju- ja Raplamaal, kus jagatakse 16 mandaati, pole Kaljurand siiski veel kindel, kas ta üldse soovib riigikogusse minna. Kandideerimisest teada andes teatas ta muu hulgas sedagi, et kui valija seda soovib, siis ta riigikokku ka läheb. Kust läheb valija soovi piir, jäi esialgu ebaselgeks. Tegelikult on ebaselge siiani. Kaljurannaga vesteldes selgub, et puhtalt mandaadi saamine veel seda n-ö valija soovi ei tähenda.

„See kõik sõltub valijatest,“ ütleb ta korduvalt ja mitmeti mõistetavalt. „Sõltub, kuidas läheb minu erakonnal, kuidas läheb mul isiklikult, kas mu erakond läheb valitsusse. Väga palju näitajaid,“ selgitab Kaljurand.

Mõlema eurosaadiku riigikokku tuleku korral pääseks Tarandi järel Euroopasse ka Ivari Padar.

Keskerakonda esindab europarlamendis Yana Toom, kes on nii Ida-Virumaal kui ka üldnimekirjas teine number. Temagi sai neli aastat tagasi isikumandaadi, kuid loobus riigikogu kohast europarlamendi kasuks.

Isamaad esindab europarlamendis Riho Terras, kes on end juba korduvalt häältemagnetina tõestanud. Oma ringkonnas on ta ka Isamaa esinumber, üldnimekirjas kõrgel kuuendal kohal. Kas tema soov saada riigikokku on tõsine? „Laskmata karu nahka ei jagata,“ vihjab ta, et teeb otsuse pärast valimisi. Seega praegu ta oma soovis päris kindel ei ole. Või siis ei ole kindel oma edus?

Vaieldamatult populaarne Laats on riigikogu valimistel võtnud Keskerakonna esinumbri rolli Mustamäel ja Nõmmel ning on üldnimekirjas 17. kohal. Pole kahtlustki, et tal tuleb otsustada, kas minna riigikokku või jääda Mustamäe linnaosa juhtima.

„Võimalus oli eelminegi kord minna. On ka teisi kõrgemaid ameteid pakutud. Siiani olen otsustanud Mustamäe kasuks,“ ütleb Laats, justkui ei kipuks ta riigikokku. „Vaatame, kuidas tunnetus on.“

„Riigikogu liikmena ma ei kavatse töötada. Toetan erakonda, aga ei kavatse kellelegi valetada. Mina kavatsen linnapea ametikohal jätkata,“ ütles Keskerakonna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita esinumber. Tema häälte sõiduvees pääsesid eelmisel korral riigikokku Mihhail Korb, Maria Jufereva-Skuratovski, Erki Savisaar ja Tõnis Mölder.

Pealinna meeriga sarnast seisukohta jagab ka Tartu valimisringkonna Reformierakonna nimekirja vaieldamatu häältemagnet, linnapea Urmas Klaas. Esinumbrina on ta alati võtnud suurema osa Reformierakonna tartlaste häältest ja on üldnimekirjaski kõrgel seitsmendal kohal. Ent Eesti Päevalehele ütleb ta: „Pärast valimisi plaanin jätkata linnapea ametis ning riigikokku ei lähe.“ Kandideerimist põhjendab ta sellega, et soovib Reformierakonna võitu valimistel. „Tänan inimesi, kes mind ja minu meeskonda toetavad.“

Kahekordsest ministrist Kiigest sai abilinnapea septembris, paar kuud pärast seda, kui Keskerakond valitsusest välja heideti. Abilinnapea ametikohta kaaludes ütles ta, et kui ta sellesse ametisse astub, siis ikka järgmiste kohalike omavalitsuste valimisteni. „Ei oleks linnaelanike mõttes mõistlik tulla pooleks aastaks tööle,“ põhjendas ta.

Kandideerimist ta tollal siiski ei välistanud ning on nüüd Keskerakonna Põhja-Tallinna, Haabersti ja Kristiine esinumber, üldnimekirja neljas. Hiljem antud seisukohtade järgi sarnaneb tema ambitsioon eurosaadikute omaga: kui Keskerakond ei osale järgmises valitsuses, jätkab Kiik tööd abilinnapeana.

„Kandideerin selle nimel, et Keskerakond saavutaks riigikogu valimistel võimalikult tugeva tulemuse, sest ainult meie pakume toimivat alternatiivi praegusele valitsusele. Lähen tõenäoliselt parlamenti siis, kui Keskerakond tõuseb riigis taas valitsusse,“ ütleb Kiik nüüd.

Svet väidab algatuseks, et tema kandideerimissoov on tõsine ja ta loodab, et inimesed teda ikka toetavad. „Kui ma sisse saan, hakkan alles otsustama, kas minna või mitte,“ seostab ta otsust erakonna tulemuse ja potentsiaalse koalitsiooniga. „Minu eesmärk on olla valija jaoks võimalikult efektiivne ja otsuse teen selle järgi, kus ma saan oma valijale antud lubadusi rohkem täita.“

2019. aastal näiteks loobusid Belobrovtsev ja Svet saadud mandaadist, kui Keskerakond EKRE-ga valitsuse moodustas.

Belobrovtsevi kavatsusi tänavustel valimistel ei õnnestunud Eesti Päevalehel välja selgitada.

Pärast tunamulluseid kohalike omavalitsuste valimisi, kui sotsidest sai Tallinna linnavõimu osa, on pealinna volikogu esimees olnud riigikogulane Jevgeni Ossinovski. Ehkki seadus võimaldaks neid kaht positsiooni korraga pidada, andis Ossinovski kohe ligi pool aastat hiljem täidetud lubaduse riigikogust lahkuda.

Nüüd kandideerib ta volikogu esimehena taas riigikokku. Kas ka siira sooviga sinna naasta? „Jah,“ vastab Ossinovski kindlalt. Ta ütleb, et mullu oli tarvis riigikogust lahkuda, selleks et linnas moodustatud koalitsioon käivitada. Võimaluse korral jääks ta nüüd taas kahele ametikohale, kuid olenevalt erakonna positsioonist pärast valimisi võib ta vajaduse korral ka volikogu esimehe kohast loobuda.

Sotsidest abilinnapeadeks said pealinna võimumuutusega avalikkuse jaoks uued näod: Kaarel Oja, Madle Lippus ja Joosep Vimm.

Kui Vimmi viies asetus ringkonnas ja 21. koht üldnimekirjas SDE praeguse toetuse juures sissesaamist ei soosi, siis Lippuse ja Oja vastavalt teine ja kolmas asetus Ossinovski järel Lasnamäe, Kesklinna ja Pirita linnaosas võib asjaolude kokkulangemise korral otsustamisvajaduse tekitada küll.

„Jah,“ on Oja nagu Ossinovskigi oma vastuses kindel. „Kui valija mind viisil või teisel riigikokku lähetab, siis ma seal ka tööle asun,“ kinnitab ta.

Lippus pole oma tahtes kuigi veendunud. „See on väga hea küsimus,“ vastab oma ringkonna teise, üldnimekirja 18. numbrina riigikokku pürgiv Lippus küsimusele, kas ta on valmis ka riigikogulaseks hakkama. „Tegelikult ma hindan väga oma tööd Tallinnas. Tohutut ambitsiooni siit lahkuda ei ole,“ ütleb ta, kuid möönab, et kui tal peaks tekkima võimalus linnaruumi ja keskkonna teemadega riigi tasandil tegeleda, siis ta mandaadi vastuvõtmist ei välistaks.

Tasub märkida, et Lippusel ja Ojal tekib valikuvõimalus siis, kuid sotsid saavutavad selles piirkonnas varasemast märksa parema tulemuse või kui nende ringkonnast tõenäoliselt riigikokku pääsev Ossinovski peaks oma mandaadist mingil põhjusel loobuma – kasvõi näiteks ministriks minema.

Riigikoguambitsioonita esinumbritest torkab silma veel Isamaa Ida-Virumaa esinumber Hendrik Agur. „Minu prioriteet on kool ja haridus Kohtla-Järvel,“ ütleb sealse riigigümnaasiumi direktor Eesti Päevalehele. Niisiis kandideerib ta üksnes erakonna toetuseks ega kavatse riigikokku minna. Tal tekiks otsustusvõimalus vaid siis, kui partei saaks väikese toetusega ringkonnast kätte ringkonnamandaadi, millest eelmisel korral jäi puudu umbes tuhat häält. Kokku kogus Isamaa siis 1767 häält.

Kas sinu kandidaat läheb valituks osutudes riigikokku?