„Islandil on loodus hoopis teistmoodi – kõik need jäised mäed ja samblased laavaväljad. See motiveerib elus edasi minema – mind vähemalt – ja inspireerib väga,“ räägib Rolf, mis teda väikse saareriigi juures enim võlub.
„Kohalikud eestlased, kes seal elavad, on kunagi õpetanud, et alati peab kaasas olema villane müts ja kilepüksid, sest vihm sajab seal teatavasti vasakult paremale, mitte ülevalt alla. Müts sellepärast, et kui tuul on liustike poolt, võib see olla läbilõikavalt külm,“ selgitab ta.
Rolf räägib, et Islandil kaob kohati isegi telefonilevi ning ka toit peab alati kaasas olema. Ta ei näinud poolteise päeva jooksul matkarajal ühtegi teist inimest. „Nägime ainult ühte-kahte lindu – teatavasti loomi seal ju ka väga ei ole. Kõige tigedam loom, kes seal on, on polaarrebane, keda meil ei õnnestunud näha. Kuigi meil õnnestus näha tema mahajäetud märgistusi.“
Rolfi sõnul oli tegu raske katsumusega. „Ütleme nii, et seekord oli päris ekstreemne matk. Üks oja oli umbes kolm-neli meetrit lai, mis tähendas, et sellest tuli läbi minna. Tuli jalanõud ära võtta.“ Vesi oli aga läbilõikavalt külm. „See oli nii valus – tekkis tunne, et tahaks lihtsalt sinna sisse pikali viskuda ja karjuda.“
Esimese päeva matk kestis pisut üle kümne tunni, siis jõuti lõpuks matkajatele mõeldud majutusse. „Hooaeg oli juba mõned päevad tagasi läbi saanud ja kui kohale jõudsime, siis uks oli lukus. Kell oli juba pool kümme õhtul ja väljas hakkas külmaks minema. Seal oli võtmekapp, millel oli kood. Seda me lahti muukida ei suutnud ja meil tuli sinna majja nii-öelda sisse tungida,“ muigab Rolf. „Sisse murdes ei lõhkunud me mitte midagi ära, aga see, kuidas me sinna sisse saime, jäägu saladuseks.“
