3D savi printimise näitus-workshop ehk "Keraamiline dimensioon". Osalevad Lauri Kilusk, Martin Melioranski ja Urmas Puhkan. Foto: Priit Simson

3D savi printimine on keraamikas viimase aja kõige popim suundumus. Kunstiakadeemias on masinad targalt savi tilgutanud juba viis aastat. Esimene totsik oli tibatilluke, täna tehakse sisuliselt arhitektuurseid väikevorme. Osakonnajuhataja Urmas Puhkani säravatest silmadest hoolimata olen olnud selle suhtes väga skeptiline. Kas ei ole vaba voolimine ja ka vormide kasutamine oluliselt efektiivsem ja ehk ka ekspressiivsem? Praegu kunstiakadeemia galeriis (sisse saab täitsa tasuta Kotzebue poolt kella 12-18-ni) avatud näitus-workshop „Keraamiline dimensioon“ avab siiski uute võimaluste ampluaa vägagi muljetavaldaval viisil. Välja on prinditud nii kudumisarnaseid mustreid, skulpturaalseid-abstraktseid vorste, filigraanseid esemeid. Üldse paistab, et 3D õigustab ennast ajamahukate ja väga täpsete ning keerukate pinnamoodide ja muidu lagunema kippuvate vormide „ehitamise“ juures. Välja on pandud mitmeid ääretult sümpaatseid ja klassikalise esteetika kaanonite kohaselt kauneid nõusid.

Kuraatorid-korraldajad keraamikud Urmas Puhkan ja Lauri Kilusk keraamika osakonnast ning arhitekt Martin Melioranski ning teised spetsialistid on pidevalt ka galeriis töötamas ja uudishimulik saab täpsustavaid küsimusi esitada ning nende töötegemise juures kiibitseda.

3D savi printimise näitus-workshop ehk "Keraamiline dimensioon". Osalevad Lauri Kilusk, Martin Melioranski ja Urmas Puhkan.

Foto: Priit Simson

Omaette seisvatest töödest hakkas kohe ka silma Elize Hiiopi valgustitele mõeldud koonusekujulised rippkuplid. Nimelt on nende puhul kondiportselan segatud paberimassiga ja tulemuseks on tugev, kuid struktuurilt mõnd vaablase või muu tegelase ehitatud pesa meenutav uudisaines. Samalt tegijalt on ka pärit pitsiline, ažuursuses lausa orientaalne 3D prinditud pabersavist moodulsein.

Algoritmide järgi välja prinditud arhitektoonid (Jekaterina Burlakova ja teiste tööd) on veenvad, futuristlikud, kandes koos „lömmis“ anumatega omalaadset postapokalüptilist hõngu. Printerite ja robotite töö osutab, et inimesed on heaoluühiskonnas aina enam programmeerijad ja loojad, logelejad ja hellitajad, mitte niivõrd manuaalsete oskustega kutsemeistrid.

Ajalooline ühendatud uuega


Paljudes töödes on toredal viisil ühendatud tuttavad-ajaloolised tehnikad uuega. Näiteks glasuuri abil on oluliselt särtsakamas saanud nii mõnigi teos. Väga meeldis mulle ka Lauri Kiluski põletatud rakule sarnases obvara (pinnamustrid on loodud jahu, suhkur, pärmi käärinud segu või ka näiteks õlle abil ) tehnikas vaas - hõrk ja omapärane!

Mis on 3D savi printimise petensiaal praktiku jaoks? „Hetkel mulle tundub, et need on pinna faktuurid, pinna rütmid, mida ei saa teha ühegi senituntud keraamikatehnikaga. Ka on lihtne on mängida tehnikaga, minna kohe nii suureks kui isu on, piisab hiirega joonise paisutamisest arvutis,“ leiab Puhkan. "3D savi printimine sobib eriti hästi väikestele töökodadele, kus tiraažid pole suured. Ettevõtted eelistavad pigem suuri koguseid ja kiirust.“

Paistab, et taoline lähenemine pole mitte tehnokraatide moeröögatus, vaid miski, mil on anderikaste persoonide juhtimisel ka tundlik dimensioon ning piisav sisukus.

"Keraamiline dimensioon" EKA galeriis.

Foto: Priit Simson

Sama ruumi teises nurgas on meie keraamika tõusvaks talendiks peetava, Kanadas magistri kaitsenud Juss Heinsalu mikroisikunäitus „AL₂SI₂O₅(OH)₄“. Mulle oli harimatuses üllatus, et Al₂Si₂O₅(OH)₄ on lihtsustatult keemiline valem, mis määratleb savi mineraalset koostist. Kunstniku jaoks on savi justkui omalaadne alguollus, ürgmateeria, millest sünnib maailm ja metafoorne mõtlemine. Eriti muljetavaldavalt mõjub laest rippuv punakaspruun kamakas. Tema loodud objekte võib vaadelda kulgeva loo või üksteisest irdsete teostena, millel on vastavalt kontekstile erinevad tähendused. Võrreldes paljude trende tajuvate kunstnikega, paistab Heinsalu olevat aus ja ere. Kuigi tänapäevasel viisil on autor ise rääkinud oma teoste puhul ka uurimislikkusest, katsetest ja analüüsist, ei ole see tänuväärsel viisil vaataja turjale koormana asetatud. Nii on seinas olevad prooviklaasid on justkui mikrokosmosed või täistaevas, kus peegeldab vastu kõiksuse kosmogoonia.