Mitmeks tunniks evakueerimine oli kindlasti ehmatav nii ohutsoonis asuvaile elanikele kui asutuste töötajaile. Rääkimata mitme olulise liiklussõlme sulgemisega kaasnevast ebamugavusest, kuid – ohutus ennekõike! Jäid ju lekkekoha lähedale mitu suurt kooli kui kaubanduskeskuski.
Kas aga oli e-riigile kohasel tasemel inimeste teavitamine elektroonilisi kanaleid pidi, kui ohu eest hoiatav sms jõudis piirkonna inimestele alles mitu tundi hiljem, alles siis, kui inimesed olid majadesse tagasi lubatud? Päästeameti kodulehelgi, kust paljud operatiivset infot otsimas käisid, vestab pressiteade õnnetusest minevikuvormis, kui oht juba likvideeritud ning jagatakse soovitusi, kust saada teavet gaasivarustuse taastamise kohta piirkonnas.
Aga kui päästeamet raporteerib, et saatis välja sõnumi kõikidele ohualas viibinud inimestele, kuid ei huvitu, kas sõnum tegelikult ka õigel ajal pärale jõudis, siis on tegu olukorraga, kus vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb. Loodetavasti tehakse sellest vajalikud järeldused, kuna vigadest ju õpitakse. Sest Ukrainas toimuva sõja valguses on igasugune valmisolek enam kui vajalik. Samuti on inimeste meeled teravdatud ning ükskõik milliseid ohuolukordi võetakse väga tõsiselt.
Kui pikkade taasiseseisvusaastate jooksul armastati naeruvääristada nõukaaegset tsiviilkaitsesüsteemi koos sinna kuulunud varjendite, gaasimaskide ja pidevate õppustega tuumasõja või keemiarünnaku olukorras õigeks tegutsemiseks, siis praeguseks oleme teinud esimesed sammud kodanikukaitse ülesehitamise suunal. Nüüd on meilgi markeeritud esimesed varjekohad ning katsetatud ka paigaldama hakatud ohusireene, samal ajal kui Soomes on kogu süsteem õlitatult toiminud nii nõukaajal kuni tänaseni välja.
