Kõik on lubatud – alates uskumatutest piinamisvõtetest ning lõpetades julmade manipulatsioonidega. Kui Ukraina massihaudadest välja kaevatavad õudused saab ühemõtteliselt hukka mõista, siis hübriidsõja piirid on palju segasemad. Valeinfo levitamine, küberrünnakud, inimeste alandamine…
Vaevu aasta tagasi ägasid Poola ja Leedu rändekriisi all, sest Valgevenest vooris nende piirile tuhandeid põgenikke. Nende hordid saabusid ja kadusid äkki. Balti riikide piirile jäi kriisi meenutama ohtralt lõiketraati ja võeti vastu otsus piiri tugevdada. Seni kohati võssa kasvanud kontrolljoonest peab kindlasti saama kõrgtehnoloogiline piir.
Nüüd on Eesti piiril tuhanded ukrainlased. Enamik neist ei jää siia, sest läbi Eesti kulgeb lihtsalt üks väheseid võimalikke marsruute Venemaa okupeeritud Ukrainast vabasse Ukrainasse. Pikk ja tüütu teekond, aga läbitav. On igati mõistetav, et neile tagatakse turvaline pääs kodumaale. Kuid nende seas võivad siia pääseda putinistid ja aferistid, keda me ei tohiks mingil juhul üle piiri lasta. Eesti piirivalve tegutseb professionaalselt ja kiiresti. Kirjelduste põhjal on aga Vene piirivalve tegevus kõike muud kui inimlik – pigem humanitaarkatastroof. Propaganda, alandamine ja piinamine võivad inimese viia sõgeduseni ning isegi kui tal oli plaanis rahulikult piir ületada ja kodumaale naasta, võib siia jõuda umbuskilk inimvare.
Kolmapäevaks olid aga Luhamaa piiril tuhanded Eestisse pääsemist oodanud ukrainlased kadunud. Kuhu? Kuidas? Miks? Mis on selle hübriidsõja järgmine peatükk?
