Lähemalt uurides süüdistavad endised loomaaiatöötajad paljuski loomaaia juhte. Näiteks räägib üks töötaja Õhtulehele, kuidas ülemused pidasid normaalseks lumeleopard Deli isutust. Hiljem aga selgus, et loomal oli raske sisepõletik ja neerupuudulikkus, mis läks nii hulluks, et ta tuli magama panna. Või jalavigastusega ninasarvik Kibibi, keda arsti korraldusel pidanuks hoidma vaid sooja käes, kuid loomal lasti öösel ikkagi õue jääda. Või teine ninasarvik Kigoma, kes hukkus hooletu transportimise tagajärjel.
Näpuga on kerge näidata ja ka selles loos koorub välja mitu nime. Ent siin ei saa mugavalt süüdistada vaid konkreetset inimest. Vastutuse peavad võtma ka need, kes sulgesid silmad toimuva ees, otsisid tegutsenud juhtidele vabandusi, lasid neil eemaldada kriitikuid ning hiljem laiutasid vaid käsi.
Õigus elada piinavabalt kehtib kõigile elusolenditele. Palju on räägitud, et loomaaed peaks olema koht, kus loomad on võimalikult vabad ja piiratult hoitakse inimesi. Mõistetavalt ei sünni sellised looduspargilaadsed asutused üleöö. Kuid nende poole saab liikuda. Kõigepealt aga tuleks tagada, et me ei lase loomade eest hoolitsema tegelasi, kelle inimlikkus annab soovida.
Loomaaial on võim inimestes palju emotsioone tekitada. Meenutades aega, mil lahkunud ninasarvikutele sündis poeg Kibeta. Korraga olime kõik ninasarvikubeebi palavikku haigestunud. See tundus aasta parima uudisena. Kuidas me käsitleme seda, et lasime ta emal surra?
