Kurb on see, et need on lapsed, keda õigeaegne, tihe ja asjatundlik teraapia suudaks väga palju aidata. Paljusid neist isegi selliselt, et nende erivajadus muutuks eripäraks ja nad suudaks ise ühiskonda panustada, selmet olla abisaajad. Et nii kaugele jõuda, on vaja asjalikku toetust juba erivajaduse ilmnemisest alates. Paraku on aga nende seas ka neid, kes jäävadki abi vajama ja kes ise ei suuda enda eest rääkida. Kõik need lapsed vajavad asjalikku, oma vajadusest, mitte ametniku mugavustest lähtuvat abi- ja toimeraamistikku. See peab olema loogiline, paindlik, lihtne ja kergesti ligipääsetav. Ja kui ei ole, siis tuleb see niimoodi teha.
Lille kodu juhtumi taustade avamine aga näitab, et süsteem pole hoolimata jõhkruste ilmikstulekust tegelenud muuga, kui juhtumi põrandalaudade vahele pühkimisega. Hoolekande eest vastutavad inimesed küll kordavad PR-koolituse järgi– oi see oli nii hirmus – siis aga jätkavad üsna süüdimal moel – aga need, kes kiusasid, peksid ja mõnitasid, olid selle asutuse parimate, koolitatumate inimeste seast. Sotsiaalministeeriumi vastne kantsler Maarjo Mändmaa leiab intervjuus Õhtulehele, et peksujuhtumi ajal tema poolt juhitud AS Hoolekandeteenused ülesanne oli luua keskkond: töökord, koolitussüsteem, järelevalve, leida ressursid. See ei tähendavat, et asutus ja tema isiklikult peaks isiklikult kandma vastutust. Mis on sellel pildil valesti?
Tulemuseks on olukord, mis heidab varju kõigile riigi teenustele erivajadustega laste osas. Sama küsib Õhtulehes avaldatud kommentaaris ka Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Maarja Krais-Leosk - kuidas me saame lapsi edaspidi teile usalda? Olla kindlad, et nad saavad abi - sageli peale pikki vintsutusi, mis on nende eripärade negatiivseid aspekte nagu vägivaldsus ja destruktiivsus vaid süvendanud. Siin on vaja kohe enamat, kui tugev hukkamõist ja siis vanamoodi edasilaskmine. Me võlgneme seda kõigile oma lastele.
