Ometigi need küsimused kerkivad nagu halb unenägu allasurutud traumast – miks. Kas me oleks saanud kuidagi seda ennetada? Tagantjärele tarkus on loll täppisteadus. Paljugi võinuks teha.
1. Vaadata veel kord üle, milline on meie infrastruktuur. Liiga palju on kohti, kus viimastel aastatel on tekkinud üsna tihe asustus, läbi küla jooksev tee aga lubab endiselt sõita maanteekiirusega. Kiiresti kasvav hajaasustus vajab korralikke kõnniteid, bussipeatusi ja mõistlikke liiklussõlmi. Tegelikkus aga kipub olema selline, et sageli pole isegi jooni korralikult maas.
2. Auto on alati jalakäijast tugevam. Nüüdisaja autokoolides õpetatakse – sa pead kogu aeg jälgima ka teepeenart. Kas keegi võiks sealt sulle ette söösta? Pea meeles, et reaktsiooniaega ei pruugi sul olla, sestap vähenda asustusega piirkonnas kiirust. On olukordi, kus „seadusega mul oli õigus“ pole mingi lohutus. Keegi ei taha olla tapamasinaks muutunud auto roolis – see on õudne kogemus.
Autojuhil pole vaja iga hinna eest pressida end foori „roosa“ tulega üle, unustada pöördel tee andmine või leida, et on okei alati – ka õuealal – sõita piirkiirusest kuni kolmandiku võrra kiiremini, sest „kõik ju teevad nii“ ja „ma muidu takistan liiklust!“.
3. Liiklusõpe on a ja o. See ei väldi kõigi halbade juhtumite kokkulangemist, kuid iga lasteaialaps peaks teadma turvalise liiklemise reegleid – ja mis veelgi olulisem – ka iga täiskasvanu peaks neid suutma täita.
