Eesti ühe vanema aeg-ajalt veel tegutseva ajakirjaniku Valve Raudnaski kätte sattus kunagi paber, mis hooldekodude olukorra nõukogude aja lõpus ära fikseeris. See oli prokuratuuri õiend „Vanurite ja invaliidide sotsiaalsete õiguste kaitsest internaatkodudes“ ja koostatud 30. novembril 1990.
„Internaatkodudeks kohandatud mõisahoonetes elab ühes toas 10, 12, 16, Imastu Laste Internaatkodus koguni 20 hoolealust. /.../ Osades ei ole sauna, vanni ega dušši. Paljudes hooldeasutustes ei mahu vanurite-invaliidide elutubadesse igaühe jaoks tooli ega öökappi,“ võib sealt lugeda. „Enamus Sotsiaalministeeriumi internaatkodudest asub amortiseerunud hoonetes. /.../ Näiteks Kastre (ehitatud 1783) ja Aarike (ehitatud 1916), mõlemad 65 voodikohaga – asuvad täielikult amortiseerunud majades, ahiküttega ja ilma sooja veeta. Majades korruste vahel on kitsad järsu kaldega keerdtrepid, mida mööda kantakse teise korruse lamajad vanurid esimesel korrusel asuvasse vanni. Aarikese kahes palatis ei ole päevavalgust, Kastre kaheksa voodikohaga palati lagi on varisemisohtlik.“
Selle valguses ei saa öelda, et üldse midagi paremaks muutunud poleks. Küll on aga samaks jäänud üks nõukaaegne probleem: „Paljud vajakajäämised hooldusalases töös on tingitud meie ühiskonna senisest mittemõistvast suhtumisest vanurite ja invaliidide probleemidesse. Rahalisi vahendeid ja materiaalseid ressursse jaotati sotsiaalhooldussüsteemile tihti nn. „jäägi“ põhimõttel ehk mis teisest üle jäi.“
Hooldekodude hinnapoliitika käib praegugi omavalitsuse ja ametkondade vahel käest kätte nagu kuum kartul, nagu ka tänasest Õhtulehest lugeda võib. Sellest nõukaaegsest taagast tuleb aga lahti saada ja kõiki kodanikke nende eluloojangul võrdselt kohelda. Makse maksame ju me kõik.
