Siiski on sündmused venitamisest hoolimata arenenud kiiresti, sest alles 26. juulil tähistasid vanameelsed pidulikult Narva „vabastamise“ aastapäeva. Tegelikult pidanuks selliste provokaatoritega jutt olema lühike – välisriikide kodanike elamisluba tulnuks ära võtta. Olukord on samas traagiline, kui mitmendat põlve Eestis elavad inimesed tunnevad, et nad ei kuulu kuhugi. Juurtetus muutub tigeduseks, kui nad ütlevad end armastavat Eestit, aga mitte valitsust ning mõlgutavad plaani riik tanki pärast kohtusse kaevata. See aga tähendab äraspidisel moel, et venekeelsete usk Eestisse kui õigusriiki on siiski olemas!
Arvestades, et algselt tankiga ise tegeleda lubanud volikogus keetis supi kokku Keskerakond, siis on huvitav näha partei edasist reaktsiooni – Jüri Ratas ütles, et tank ei sobi avalikku ruumi, Narva keskerakondlased ajasid aga pilli lõhki. Kas erakonna juhile vastu hakanud mässajad visatakse nüüd parteist välja või mahub Keskerakonda palju erinevaid, ka venemeelseid seisukohti?
Samas ühtki suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Ses suhtes on õigus linnapea Katri Raikil – narvalastel tuleb käituda nii, et hiljem ei oleks häbi nende augustipäevade pärast. Pärast 1991.aasta augustiputši kontrolliti väga hoolikalt, kes keda toetas, mida neil ärevail päevil tegi ning putšistide toetajaskond roogiti pikema jututa avalikust elust välja. On meil põhjust loota samasugust enesepuhastust ka Narvas? Mõnes mõttes on piirilinnas tegu pragmaatikutega – vaevalt jõudis riik tanki ära viia, kui linnapea küsis juba kompensatsiooni: ei saa kogu aeg ära võtta, tuleb ka asemele anda. Business as usual!
