Eri vanuses malevad, mis on pakkunud paljudele praegustele keskealistele unustamatuid suvesid, on taas moodi tõusmas. Siin aga hakkab plaadinõel hüppama. Õhtuleht kirjutab, kuidas lapse õpilasmalevasse saamine on „huvitav“ segu nobedate näppude voorust ja absurdikomöödiast. Kord kukub registreerimissüsteem kokku, siis annab valeteateid ja isegi kui läheb õnneks, võid saada veel sügaval suvel kõne, et näed, ikka ei õnnestunud see registreerimine.
Niimoodi siis see uute töökäte kasvatamine käibki? Ühel hetkel pole mingeid regulatsioone ja siis paneme pendliga kohe teise serva ja parem ei lase midagi teha? On ilmselge, et laste töötegevus nõuab selle korraldajatelt palju vastutust, pädevaid juhendajaid ja läbimõeldud otsuseid. Kuid sama selge on, et riik vajab tulevikus häid töökäsi.
Esimene eeldus selleks on töörõõmu ja -harjumuse tekkimine. Turvatult – ega keegi ju eeldagi, et minnakse midagi ohtlikku tegema. Kauboikapitalistlikel 90ndatel võisid ju teismelised valvata kütuseronge, hankida teravaid elamusi saekaatris või proovida kätt keevitamisega, kuid tänapäeval leiab ka jõukohasemat tegevust. Järelevalve peab aga säilima, et kaoks praegune suviste tööde klassika – piisavalt küpse välimusega alaealine müüb tänavakohvikus alkoholi ja saab raske töö eest otse pihku sandikopikaid.
Suvetöö lastele peaks olema midagi mängu ja kasuliku tegevuse vahepealset, millest saaks kasu kõik osapooled – noor tunnetuse (töölepinguga kindlustatult) omateenitud rahast ja lahedad sõbrad, riik töökäte harimise ning vanemad hästi hoitud lapse, kes muidu igavleks.
