Kust küll sellised kombed on üha nooremalt omandatud, võiks ju retooriliselt küsida, kui vastus juba ette teada poleks. Piisab, kui meenutada riigikogus või riigikogulaste poolt kõlanud hinnanguid oma kolleegide suhtes: idioot, lammas, isamaaline siga, värdjas jne. Võinuks ju arvata, et sellest tasemest enam kaugemale minna ei anna, kuid EKRE suutis siingi uuele tasandile tõusta, mis kulmineerus peaminister Jüri Ratase vabandustega koalitsioonipartneri suupruukimiste eest. Kust peakski noor paremaid kombeid õppima, kui varem poetagusega piirdunud kõnepruuk on levinud ka peenematesse seltskondadesse ja sealt meediakajastussegi.
Samas on erinevalt räuskavatest riigikogulastest võimalik veebis toimuvat vähemalt mingil määral kontrollida – kui mitte täielikult blokeerida, siis vähemalt seal olemine ebamugavaks muuta. Sotsiaalmeedia võib olla küll enda ja oma toimetulemata emotsioonide väljaelamise koht, kus tehakse anonüümselt asju, mida näost-näkku suhtlemisel enamasti teha ei julgeta, kuid veebianonüümsuski on ainult näiline.
Nii ei maksa imestada, kui mingil hetkel tuleb oma tegudest aru anda, leebemal juhul aitab veebipolitseinik noorel õige teeotsa üles leida, vähem leebemal juhul arutab räuskaja vastu esitatud nõudeid kohus või saab tegu olema suisa kriminaalasjaga. Igal juhul on oluline noortele juba maast-madalast selgelt mõista anda, et oma emotsioone tuleb kontrollida, oma tegude eest vastutada ning et anonüümsust tänapäeva maailmas sama hästi kui ei esine.
Noortelt viisaka käitumise eeldamine on küll tore, aga kuidas neile seletada, miks on kohtu abi vajanud Indrek Tarand ja EKRE, samuti ajakirjaniku meeleavalduselt ära ajanud Varro Vooglaid. Kas noored saavad olla paremad, kui ülejäänud ühiskond? Vähemalt selle poole peaks püüdlema.
