Et ennast e-riigiks pidavas Eestis ei jäänud varem kuhugi isegi märget, kui poliitik või ametnik andmed esitamata jättis, siis selline anonüümsuse pakkumine sai vaid julgustada samamoodi jätkama. Nii jääb vaid imestada – milleks meile seadus, mis ei tööta ning mille täitmasundimiseks puuduvad igasugused hoovad peale avalikustamise. Nagu näha, siis pole põhjust loota, et asjaosalisi sunnib oma andmeid avaldama ühiskondlik surve või risk jääda avalikkuse hukkamõistu alla, kui puudub isegi võimalus hooletute trahvimiseks.
Ei saa välistada, et andmed jäetakse esitamata mitte ainult hooletusest, vaid sihilikult, kui mitte ainult avalikkuse, vaid ka riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni käed jäävad andmete kogumiseks või isikute korralekutsumiseks lühikeseks.
E-riigile kohane lahendus oleks, et huvide deklareerija ise ei peagi midagi tegema, kuna andmed erinevatest riiklikest registritest laekuvad ise eeltäidetud deklaratsioonidesse – nii nagu see on juba mõnda aega tuludeklaratsioonide puhul. Kuna avalik häbiposti panemine pole samuti mõju avaldanud, siis pärast üht hoiatust oleks järgmine loogiline samm näiteks huvid deklareerimata jätnud ametnike automaatne ametist vabastamine. Riigikogulase puhul teda valitud kohast ilma jätta küll ei saa, aga mitmete toimingute piiramine on küll võimalik nagu seda rakendatakse näiteks roolijoodikute või elatisvõlglaste puhul. Kuna tegu on aastatepikkuse probleemiga siis võib küsimuse püstitada ka niimoodi – kas riigil on üleüldse huvi asjaga sisuliselt tegelemiseks?
