Foto : Andres Varustin
13–57eurost puudetoetust pole aastaid tõstetud ja summa on praeguseks naeruväärselt väike. Poliitikud on justkui ühel häälel nõus, et seda võiks tõsta, samas pole teemal eestvedajat ja on, nagu on. Reformierakondlane ja arst Hele Everaus ütleb otse välja, et hädasolijad pole suurt kisa teinud. „Nad püüavad vaikselt toime tulla, nagu eestlased ikka. Kogu aeg on arutatud „tähtsamaid küsimusi“,“ lisab ta.
Puudega inimestel pole aega kisa teha – nad proovivad oma eluga, mis kipub tavalise inimese elust kulukam olema, hakkama saada. Selleks on neil tihti vaja ravimeid ning abivahendeid. Nende hinnad aga võivad toetust oluliselt ületada. Ja siis, kui veel selgub, et hoolimata puudest on näiteks raviskeemi järgimisel inimesel säilinud mingisugune töövõime, on toetuse saamine erakordselt keeruline. Kui sügavas depressioonis inimene suudaks ravimeid võttes või jalust sant ratastoolis liikudes tööd teha, siis olematu toetus võtab neilt selle võimaluse. Selleks, et abivahendite ja ravimite eest tasuda, peaks justkui tööle minema. Aga ei saa, sest pole raha ratastooli rentida. Põhjuse, miks inimene peaks ise hakkama saama, suudab ametnik ikka leida. Kas puudetoetused polegi selleks, et neid, kel tõesti abi vaja, aidata?
Ka poliitikud on enne valimisi nõus, et puudetoetuse summad on naeruväärsed. Eriti viimase aja hinnatõusu arvestades. Loomulikult leitakse, et summasid tuleks tõsta. Veel parem, indekseerida – nii ei jääks need ajapikku lootusetult väikeseks. Kas pärast valimisi leidub keegi, kes probleemi ette võtab ja süsteemselt ära lahendab? Väikesed toetused pole ainus probleem – pidev puude tõestamine ja sellega kaasnev bürokraatia on hingemattev. Inimestel ei kasva imekombel jäsemed tagasi ja pimedad ei saa üleöö nägijateks. Riik võiks siis teha kõik, mis tema võimuses, et puudega inimeste elu pisut lihtsam oleks.
