Estonia

Mart Soidro | Müramisest naabri mängumaal

Foto: TH

Möödas on ajad, kus koerad olid kammitsetud ja käisid truualamlikult avalikus ruumis suukorviga peremehe kõrval. Ajal, mil kirjaniku mõte oli kahetähenduslik ning peidetud ridade vahele. Õnneks on elu läinud paremaks ja lõbusamaks – tänu parteile ja valitsusele saame oma arvamust avaldada julgelt, häbenemata ja ... väärtuspõhiselt.

Kes meist ei tahaks rahvale meeldida?

Kultuuriminister Tõnis Lukas soovis nädalavahetusel Eesti tublidele tennisepiigadele edu, kuid püstitas ka küsimuse: „Kui Eesti spordile ja rahvale palju andnud Kaia Kanepi soovis liituda maailma tenniseföderatsiooni karikavõistlusteks riigi koondisega, et võidelda nii naiskonna edasipääsu kui ka enda olümpiakoha eest, nähti selles taotluses häbemata omakasu. Karistuseks koondisest väljajätmine. Huvitav – teised alaliidud on rõõmsad, kui nende sportlased otsivad viimaseni võimalusi olümpiale kvalifitseerumiseks...”

Tunnen Tõnis Lukast pea 40 aastat. Kõva spordimees, kes teab, et miski siin elus pole hea tahtmise korral võimatu. Juba Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati ajal – mis varasemaid reegleid arvestades poleks okupeeritud riigi territooriumil tohtinud toimuda! - oli praegune minister autasustamisel üks lipuheiskajatest. Aga see selleks. 

Hämmastama paneb mind tõsiasi, et Lukas teab tennisistide olümpiale pääsemisest sama vähe nagu Peep Pahv, Urmas Sõõrumaa ja Jaan Martinson. Teeme siis puust ja punaseks: meie läbi aegade tituleerituim tennisist pidanuks viimase olümpiatsükli ajal esindama riiki vähemalt kahel Fed Cupil. 

Paraku on Kaia juba viis aastat enne seda turniiri vaevelnud vigastuste küüsis ning pole saanud Eestit esindada. Loota, et EOK-i president ROK-i „ära moosib” ja wild card´i nuiab oleks naiivne. Hetkel on Kanepi maailma 97. reket. Aasta tagasi jõudis ta Prantsusmaa lahtistel tennisemeistrivõistlustel neljandasse ringi ning tal on kaitsta 240 edetabelipunkti.

Unistada tuleb muidugi suurelt, lambajuttu ajada pole sobilik. Eriti veel ministri jaoks tundmatul mängumaal.

Tõsi, sõna oli vaba juba 2006. aasta presidendivalimiste eel, mil kultuuriinimesed naersid laginal välja ühe mõjuvõimsa Luua kandi mehe tagurliku üleskutse: „Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.”

Kas me nüüd oleme jõudnud teise äärmusse? Ma ei kahtle, et meie ministrid ning valitsuskoalitsiooni ülejäänud juhtpoliitikud on multitalendid ja neil on iga põletava probleemi kohta oma arvamus (joodikud, riigireetjad, esiisade Peipsi-tagused alad ja Eesti tennisenaiskonna koosseis). Iseasi, kas sellest tuleks - tuli takus! - avalikkust informeerida. Aga kaua ma ikka käin nagu kass ümber palava pudru: aeg-ajalt tahaks tänastele riigimeestele Ruja fännina meelde tuletada Urmas Alenderi laulusõnu: „Vaiki kui võid, jää tasa!”

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Riigikogu kolmapäevases infotunnis vastas rahvasaadikute küsimustele peaasjalikult siseminister peaministri ülesannetes Mart Helme. Maaeluminister Arvo Aller ja välisminister Urmas Reinsalu olid enamuse ajast jõude (viimane sai kahe tunni jooksul öelda repliigi korras, et nõustub suures osas siseministriga). 

Siiski ei möödunud ta aeg mökutades – infotunni ajal saatis Reinsalu ka sõnumi sotsiaalmeediasse: „Eile oli tore aruteluõhtu Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete ringis. Pika ajalooga vahva seltskond!” Mis selles ikka laiduväärset on, et välisminister, nähes, et tal on etenduses vaid kirjakandja roll, postitab valitsuse loožist pilte kohtumisest tudengitega? 

Aga kui Reinsalul on tõsisem kohtumine, näiteks oma ametivenna Mike Pompeoga, ja samal ajal kimbutab politsei Eestimaal sünnitushaiglasse ruttavat isa, siis kuidas ta ennast jagab? Või Mihkel Muti ainetel jätkates: kui näiteks isehakanud kalamees tapab omavalmistatud ahinguga kudevaid latikaid? Kuidas saaks Reinsalu avalikkuse meelepahaga esimesena ühineda? Kui ta teeks seda ministritest alles neljandana, ei pruugi veteranpoliitik ju enam pildile pääseda.

Nali naljaks. Hoopis tõsisem on lugu siis, kui mõni mõjukas poliitik teeb tõsimeeli avalduse, -mis sest, et nädalavahetusel ja sotsiaalmeedias -, et suursaadikud ja diplomaadid, kes mõnda valitsuserakonda kritiseerivad, tuleks kiiremas korras asukohamaalt tagasi kutsuda. Ma ei ole sugugi nõus „Meie Eesti” toimetaja Martin Ehalaga, kes hurjutas „sääsest elevandi teinud” ajakirjanikke ja tagatipuks ka meediat, kes lasi endaga kõige labasemal moel manipuleerida („Nädalavahetuse mittesündmus”, Postimees 11.02.2020). Oleks tegemist uitmõttega, poleks välis- ja kaitseminister sel teemal samal õhtul sõna võtnud. Ja Jaak Madison pole ammu enam Soome vahet sõeluv laevapoiss, vaid Euroopa Parlamendi liige.

Tähelepanelikum uudiste jälgija pani ehk tähele, et suursaadikute küsimuses ei olnud Reinsalu sõna piisavalt kaalukas, ajakirjanikud tahtsid teada ka kaitseminister Jüri Luige arvamust. Äkki seetõttu, et ohtrasõnasõnalise välisministri väärtuspõhised seisukohad muutuvad ajas ja ruumis? Devalveeruvad. Ajal, mil Jüri Luik oli esimest korda kaitseminister, kirjutasid Urmas Reinsalu ja Ken-Marti tudengipoistena: „Isiklikult kaldume arvama, et palgaarmee maksab vähem. Mõned faktid selle väite tõestuseks: ühiskonnal jääb saamata kasu, kuna noored ei tööta ega õpi, vaid on logelemas kasarmuseinte vahel” (Eesti Ekspress, 26.09.1993).