«Sa ei hakka enam kunagi kõndima,» kõlas kurjakuulutav prognoos. Pille Trolla oli varem tegus ja aktiivne naine, kuid peale saatuslikku päeva ei suutnud ta iseseisvalt liikudagi. Lisaks olid meeletud valud ööl ja päeval. Kuid vapper naine võttis julguse ja jõu kokku ning otsustas: «Ma ei lepi sellise saatusega!»
Pille lugu ütleb: oma keha märguandeid tuleb tähele panna kohe! Mida varem seda teeme, seda väiksema valuga pääseme. Pille Trolla isiklik õppetund tuli küll suure valuga, aga seda sügavama mõistmisega. Asjad oleks võinud lõppeda ka sootuks kurvemini...
Pille Trolla on väike, sale ja särav pilatese õpetaja, kellest lausa õhkub elurõõmu ja energiat. Ta jagab väga siiralt oma ränka katsumust, sest usub, et küllap see aitab kedagi ja annab lootust, et ka kõige tumedamast kohast on väljapääs olemas.
Märguanne, mis jäi märkamata
«Kõik algas sellest, et keha saatis mulle signaale, et peaksin võtma rahulikumalt ja puhkama. Aga ma ei saanud nendest aru, ma ei kuulanud,» jutustab Pille. Aktiivse noore naise elus toimus hästi palju ja korraga: ta oli väikeste laste ema, õppis kehakultuuriteaduskonnas ja tegutses pilatese maailmas. «Lasin end juhtida välistel teguritel. Kui keegi kutsus, siis läksin ja iseenda olemust üldse ei tajunud.» Oli ilus novembrikuine nädalalõpp, kui Pille kõhus algas tugev valu. Tuli minna EMOsse, seal midagi ei avastatud. Pille kannatas hambad risti nädal aega, siis läks arstile tagasi ja selgus kohutav tõde: tal oli pimesool lõhkenud. Kuid naise keha kaitses teda, peensool tõmbus kausiks ja hoidis ära veremürgituse. «Kui ma operatsioonilt tulin, siis arstid ütlesid ka: «Palju õnne teiseks sünnipäevaks.» Keegi ei oska seletada, kuidas ma täpselt ellu jäin, aga see oli väga õnneliku lõpuga olukord. Oleksin ma vaid sellest kohe õppinud...»
