Jaan Ginteri sõnul võib esmapilgul tõesti tunduda, et vanainimeste moosipurkide ja hipsterite jalgrataste varguste uurimise lõpetamine kahekuulise töö järel on kannatanute suhtes ebaõiglane, kuid kui vaadata asja lähemalt tuleb tunnistada, et selline lähenemine on üpriski põhjendatud. „Kui me järele mõtleme, oleme enamuses ühel nõul, et kuritegude vastu võitlemiseks oleme valmis kulutama ainult teatud, mitte väga suure osa, oma riigieelarvest. Riigieelarvest on vaja kinni maksta peale kriminaalmenetluse veel väga ja väga palju muid olulisi asju, alates sünnitusabist ning kooliharidusest ja riigikaitsega lõpetades,„ räägib Ginter. „Ning kui me kriminaalmenetluse peale kulutame ressurssi, millega teatud asjade puhul ei ole arvestatavat lootust positiivset tulemust saavutada, siis on ära kulutatud ressurss, millega oleks olnud võimalik kriminaalmenetluses või siis nendes kõigis muudes olulistes sfäärides midagi positiivset saavutada.“
Samuti on vaja kaalutletud hinnangu andmiseks vaadata seda, millised on need on kaasused, mille puhul lõpetatakse kriminaalmenetlus. „Kõigepealt on vaja märgata, et kõigi nende puhul kahe kuu jooksul püütakse kurjategijat kätte saada. Kui vaadata seniseid moosipurkide ja jalgrataste varguste uurimisi, siis tuleb tunnistada, et kui kurjategija on õnnestunud välja selgitada, siis see ongi praktiliselt alati toimunud just nende esimese kahe kuu jooksul. Ning edasi, kui need kaks kuud on läbi, kuid teo toimepanija tuvastamiseks on olemas arvestatav perspektiiv, siis läheb menetlus edasi kuni see perspektiiv on läbi uuritud või kuni on selgunud, et kurjategija väljaselgitamiseks tuleks kulutada vastuvõtmatult palju ressurssi, mida on vaja kulutada muudel eesmärkidel.”
Ginteri sõnul on üheks mõnevõrra kahtlusi üles jätvaks punktiks see, kui suurte varguste puhul pidada üle kahe kuu ressursi kulutamist reeglina ebaotstarbekaks. Rahvusringhäälingus avaldatud seisukoha kohaselt on selliseks piiriks 40 000 eurot, s.t. oluliselt rohkem kui keskmise moosipurkide või jalgratta vargusega tekitatakse.„ See piir on ilmselt võetud karistusseadustikust, kus just 40 000 eurot on see piir, millest varguste eest mõistetavad karistused oluliselt karmistuvad. Kui moosipurkide ja jalgrataste varguste ning keskmise poevarguse puhul tundub kahe kuu ressursiga piirdumine mõistlik, siis 39 000 eurot on väga paljude jaoks ikka ülisuur kahju,„ ütleb Ginter. „ Ning kui sellise kurjategija otsimine lõpetatakse kahe kuu järel, siis see võib küll paljude ohvrite jaoks tunduda vastuvõetamatu. Võimalik, et selle karistusseadustikust pärit piiri kriminaalmenetluse ressursijaotusesse automaatne üle toomine ei pruugi olla piisavalt põhjendatud.“
This article was added by the user . TheWorldNews is not responsible for the content of the platform.
