„Kui me vaatame, et näiteks Soomes on vaenukõneseaduse tõttu asutud süüdistama endist siseministrit muu hulgas selle eest, et ta homosuhete kohta Piiblit tsiteeris, siis tuleb tunnistada, et sellise seaduse vastuvõtmise puhul tõesti ei ole välistatud, et mõnede inimeste sõnavabadus võib saada kannatada. Õnneks on küll meie eelnõu ettevalmistajad seda Soome kaasust arvesse võtnud ning seaduse seletuskirjas paika pannud, et neid sätteid ei kohaldataks usulise „veendumuse aluseks oleva allikateksti„ avaliku esitamise puhul,„ ütleb Jaan Ginter. „Kuid Soome kogemus õpetab siiski, et ei saa loota, et demokraatlikus ühiskonnas pole ühtegi sellist prokuröri või kohtunikku, kes vastava võimaluse tekkimisel võiks hakata katsetama sõnavabaduse piiride ebakohaselt koomale lükkamise võimalust.“
Meie kohtupraktika näitab, et meie kohtunikud saavad hakkama ka selliste situatsioonidega, kus seadusandja mõne paragrahvi paikapanemisel on karistatava teo määratlemisel piirid liiga lahti jätnud, lausub Ginter. Näiteks kui vaadata kehalise väärkohtlemise paragrahvi, siis selle kohaselt võiks igaühte, kes on ebaseaduslikult teisele isikule tekitanud valu (näiteks kasvõi kergelt tutistanud), ähvardada kuni aasta pikkune vangistus. „Kuid aja jooksul on Riigikohus suutnud ka kõige agaramate prokuröride jaoks selgeks teha, et nii sõna-sõnalt seda karistusseadustiku paragrahvi ikka lugeda ei ole mõistlik,„ kõneleb ta. „Seega on tõenäoline, et ka vaenukõne osas suudavad kohtud lõpuks paika panna reeglid, mille kohaselt sõnavabadusele liigselt kallale ei minda. Aga siiski tuleb arvesse võtta, et enne sellise kohtupraktika väljakujunemist ei saa ohtusid välistada, lausub Ginter. „Suuremaks probleemiks uue vaenukõne seaduse väljapakutud kujul vastuvõtmise puhul peaksin siiski seda, et kahjuks kulutatakse sel juhul kasutult meie kriminaalasjade menetlejate kallist tööaega. Kõigi riikide praktika kipub pakkuma tunnistust sellest, et inimesi, kes sooviksid nendele ebameeldivate vaadete esitajate suhtes sanktsioonide rakendamist, ei ole vähe. Ning kõiki selliseid pöördumisi tuleks siis menetleda,“ räägib Ginter. Siiski peab ta tunnistama, et ka Eestis on neid, kes tõesti võivad oma vaenukõnega ühiskonnas ohtu tekitada.„ 2021. aastal tehtud uuring näitas, et 19 aasta jooksul oli olnud 19 juhtu, mil sellise teo eest tuli kedagi karistada. Praegu on meil vaenukõne, millega „on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale“, tunnistatud väärteoks. Kipun arvama, et need juhud, kus tõesti tegelik oht tekitatakse, võikski kuriteoks tunnistada. Aga selget vajadust abstraktse avaliku korra ohustamise võimaluse tekitamise kriminaliseerimiseks Eestis ei ole.“
This article was added by the user . TheWorldNews is not responsible for the content of the platform.
