Auto on vaid päästepaat üldises liikluskorraldamatuses, kirjutab Peeter Tammistu arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Joon akna all tuiutades kohvi. Hommik. Äärelinn. Järsku pidurdab auto, nagu tahaks meile sisse keerata. Sõber tuleb külla? Aga ei, sõidab edasi. Järgmise lonksu ajal sama lugu. Milles probleem? Ups, ilmneb, et tänavale on ilmunud „lamav politseinik“, lamatis. Tema lamab, mina tuiutan, autod pidurdavad, põnksatavad ja kiirendavad.
Ja siis ma mõtlen, et mis võiks olla selle lamatise eesmärk?
Miks 30 km/h piirkonda „ülereguleerida“ 3 km/h-le? Kuidas maanteele jõudmiseks kuus korda üle lamatise sõites (ja õhtul tagasi) parandab turvalisust või keskkonda? Tuiutan. Kiire moekas arvutus näitab, et lamatis on tänava süsiniku jalajälge kasvanud kordades: pidurdamine jätab osa surnud mammutite põletamisest tekkinud energiast kasutamata (energia kaob, toss jääb), madala käiguga üleronimine pikendab teel oleku aega ja kiirendus kasvatab 3-4 korda kütusekulu võrreldes sujuva sõiduga. Millist probleemi lahendame?
Ja siis ma mõtlen linnasõidule, kus on paaril kilomeetril kuus jalakäijate foori.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
