Põhjused polegi aga niivõrd Lehtmes kui erakonnas endas: kõigepealt asuti Lehtme skandaalis äraootavale positsioonile – umbes, et vaatame, mis saab – ja midagi asjalikku öeldi ainult suure kangutamise peale (esimene viga, mille eest hoiatavad kõik kriisikommunikatsiooni käsiraamatud). Siis hakkas tulema sõnumeid, mis olid nii harali kui üldse olla saab.
Eesti 200 juht Lauri Hussar teatas Delfis: „Hoidku selle eest, et erakond siin midagi eraldi arutama hakkab. /.../ Poliitikutel ei ole siin midagi arvata.” Ehk äraseletatult - see pole üldse nende asi. Margus Tsahkna leidis paar nädalat hiljem, et on ikka küll ja nimetas Lehtme ümber toimuvat nõiajahiks. Vaid Marek Reinaas tunnistas lõpuks, et Lehtme kahtlastest rahaasjadest teati juba enne valimisi. Lisaks on mõni erakonnaliige Delfis kurtnud, et ka erakonna sisekommunikatsioon on kõike muud kui piisav.
Sellest jääb aga paratamatult mulje, nagu oleks erakonda kogunenud kamp lõdvalt seotud tegelasi, kes ajavad seal igaüks mingit oma asja, ilma et teiste tegemistest midagi üldse teaks. Halb kommunikatsioon, väga halb! Vaatamata sellele, et näiteks üks erakonna asutajaid ja juhtfiguure Kristina Kallas sai oma esimesed sellealased kogemused juba aastatuhande alguses PR-firmas Hill & Knowlton vanemkonsultandina töötades (kusjuures avaliku sektori kommunikatsiooni alal!), Lauri Hussar on endine ajakirjanik (koguni peatoimetaja), Marek Reinaas reklaamimaailma veteran ja mõne vana meediahundi või turundaja leiab erakonnast veelgi. Hakka või arvama, et riigikokku pääsedes minetatakse tõesti kõik senised oskused.
