Estonia
This article was added by the user . TheWorldNews is not responsible for the content of the platform.

Suri kunstnik ja skulptor Aime Jürjo

Aime Jürjo lapsepõlv möödus sünnilinnas Paides tollase Põllutööministeeriumi ametniku perekonnas. Ta lõpetas 1947. aastal Paide keskkooli ja alustas õpinguid Tallinnas Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hiljem Riiklik Kunstiinstituut, tänane Kunstiakadeemia). Aime Jürjo astus eesti kunstiellu kohe pärast Kunstiinstituudi lõpetamist ning võeti Kunstnike Liitu vastu veel samal aastal. Tema lõputööd, siis veel nõutavas detailitäpses laadis dünaamilises liikumises teostatud ratsafiguuri „Kaukaasia ratsamäng“, võib tänagi näha Kunstimuuseumi fotokogus.

Tema tähelepanuväärselt viljakas portreelooming hõlmas nii pereliikmeid kui tuntud eesti kultuuritegelasi. Eriti õnnestunuks võib lugeda 1970.–1980. aastail loodud loovate naiste portreid, nagu Mare Mikof (1976), Mall Tomberg (1983) ja Viivi Luik (1987). Tähelepanu on pälvinud ka olümpiavõitja Aavo Pikkuusi portree Spordimuuseumis, näitleja Valdur Himbeki õnnestunud portree (1972), Jüri Kuuskemaa (1989) ja Riho Kuld (1982). Aime Jürjo portreed on valminud ajastuomaselt modernistlikus isiksust esile toovas käsitluses, kus üldistuse astme on määranud materjali valik.

Aime Jürjo vabaloomingust võiks läbi aastakümnete esile tõsta tundliku materjali-käsitusega dolomiitskulptuure nagu poleeritud pinnaga naisfiguur „Vee ääres“ (1960) või suureformaadiline rustikaalselt töödeldud „Kaks figuuri“ (1970), mida eksponeeriti 2018. aastal Kumu kunstimuuseumi sisehoovis. Tema avalikest skulptuuridest tuleks kindlasti meenutada Harjumaale Jüri kirikaeda püstitatud hiiglaslikku foliantköidet meenutavat Eesti Piibli monumenti (1989). Graniidist monument on pühendatud kauaaegsele Jüri kiriku pastorile Anton Thor Hellele, kelle initsiatiivil ilmus 1729. aastal trükist Põhja-Eesti keelt kujundanud eestikeelne piibliväljaanne. Kõige enam tuntud on aga 1968. aastal valminud šamottskulptuur kolme lapse ja neid kaitsva naisfiguuriga. „Mängivad lapsed“ kingiti Eesti Kurtide Ühingu poolt Porkuni koolile 1975. aastal, mil tähistati kooli 110. aastapäeva. Rahvas ristis teose kohemaid „Porkuni emaks“. Dolomiit ja eriti valge marmor on püüdnud kunstniku tähelepanu ka viimaste aastakümnete arvukatel isik- ja grupinäitustel.

Medalikunstnikuna on Aime Jürjo pärand arvukas, ta on teostanud lüürilise alatooniga mälestusmedaleid erinevates tehnikates, kauneim neist Matsalu looduskaitsealale pühendatud pronksmedal. Aime Jürjo on loonud ka virtuooslikke joonistusi, akvarelle ning pastellmaale ning on graafilise loominguga esinenud mitmetel näitustel. Siin tahaks talle mõeldes meenutada kahte isiknäitust Vabaduse galeriis. 2013. aastal pühendas ta näituse „Pühendus“ oma parimas loomeeas lahkunud pojale, säravale ajaloolasele Indrek Jürjole. 2019. aastal avati samas tema näitus „Minu sada aastat“, mis oli pühendatud nii Eesti Vabariigi 100. juubelile kui oma isale, kes oli Soomes põllumajandust õppinud ja esimeses vabariigis kohusetundlikult ametikohuseid täitis.

Aime Jürjo kauaaegsele pedagoogitööle mõeldes (Tallinna Ehitus- ja Mehhaanika-tehnikumis 1953–1961) ja eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1971–1986, 1980–1986 oli ta skulptuurikateedri juhataja) meenuvad nüüd juba keskealiste skulptorite mälestused kunagistest õppejõududest. Neis mälestustes on Aime Jürjo alati väga väärikas ja tähelepanelik õppejõud, kes tundus ajuti küll pigem distantsi hoidev, kuid märkas ometi kõike, mis tudengid ette võtsid, kaasa arvatud ülemeelikuid seiklusi suvistel vabaõhupraktikatel. Tema kommentaare ilmestas enamasti pisut kuiv inglaslik huumoritaju.

Aime Jürjo teoseid on talletatud Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis, Narva Muuseumis ning Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis. 2001. aastal tunnustati tema elutööd Eesti Valgetähe medalimärgiga.

Aime Jürjo ärasaatmine toimub laupäeval, 11. juunil kell 13.30 Pärnamäe krematooriumis.