Eesti koondist toitev tippkokk Peeter Pihel: toidu kaudu on lihtne head emotsiooni luua!

Eesti koondise kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller ei soovi oma rolli koondise menüü juures üle tähtsustada. „Ma olen lihtsalt teine silmapaar, kes selle üle vaatab ja vahel harva mõne muudatuse

välja pakub,“ sõnab šveitslane. „Peamiselt on need seotud sellega, kuidas jalgpalli seisukohast mingid eined meie graafikusse sobivad. Aga Peeter on see, kes peamise suure töö ära teeb!“

Enda tehtud muudatustest rääkides meenutab Müller, et mõnel korral on ta menüüst eemaldanud mängueelsel päeval kavas olnud suši ja mängu järel kirjas olnud austrid, kuna on tundnud, et tegu võib olla liiga riskantse valikuga. „Kui midagi on toiduga valesti, kaotame toidumürgistusele ju kogu meeskonna.“

Üldiselt peab Müller end toidu suhtes aga pigem liberaalseks. „Igal asjal on oma aeg ja koht. Me võime süüa isegi burgerit ja pitsat ja juua peale Coca-Colat, aga mõõdukas koguses ja mitte igal ajahetkel. Leian, et peaksime oma keha treenima selliseks, et suudaksime seedida võimalikult laia spektrit toiduaineid. Mida rohkem on meie soolestikus eri baktereid, mis toitu lagundavad, seda rohkem suudab meie keha söögist toitaineid omandada ja enda heaks ära kasutada, ilma et tekiks puhitus, kõhuvalu või probleemid pissimisel-kakamisel.“

Samamoodi nagu Pihel rõhutab ka Müller hea toiduga kaasnevat emotsionaalset laengut. „Toit on midagi, mis annab energiat ja turvatunnet – see peaks olema midagi, mida mängijad ootavad, kui nad trennist või mängult koju tulevad. See on väga oluline osa sportlase elust! Toit peab olema maitsev, vaheldusrikas ja sellise kvaliteediga, et mängija tunneb, et seda süües teeb ta endale head, selle asemel et lihtsalt rämpstoitu vohmida.“

Koondise menüü põhimõtetest rääkides toob Müller välja, et mängijatel peab olema alati võimalus valida. „Soovime, et valikus oleks alati kaks süsivesikuallikat, liha ja kala, piisavalt juurvilju, looduslikke kiudaineid, erinevaid jooke ja smuutisid, erinevaid valguallikaid. Kogu laagri peale menüüd kokku pannes on mõtteainet päris palju. See, et meil on olemas Peeter, kes nende asjade peale mõtleb ja nendega tegeleb, on meile väga kasulik.“

Sel sügisel toimub juba kümnendat korda heategevuslik jalgpalliturniir Chef’s Cup, kus omavahel võistlevad restoranid. Tänavu 16. oktoobril EJLi sisehallis toimuva võistluse ellukutsumises ja korraldamises on oluline roll ka Peeter Pihelil, kes sai innustust, kui kunagi Pädaste satsiga Taanis sarnasel rahvusvahelisel turniiril osales.

„16 satsi ja neli alagruppi ja müüme kohapeal loteriipileteid. Ma ei tea veel täpselt, millised restoranid selles tänavu osalevad, aga viie euro eest on võimalik endale võita väga maitsev õhtusöök Eesti tipprestoranis!“ räägib Pihel.

Kogutud summa on alati suunatud Tallinnast välja mõnda väiksemasse kohta. „Eelmisel korral olid meil fookuses nägemispuuetega inimesed ning saadud raha eest ostis Tartu Emajõe kool endale õppeklassi toidunõusid. Koolisööklatele oleme ostnud lisatarvikuid, et koolilõunad oleksid suurema varieeruvusega. Kihnu kool sai nõudepesumasina. Mõni kool on ise projekti raames raha juurde kirjutanud ja endale ahju saanud. See on tore koht, kus restorahvas saab kokku, mängib palli, tunneb sporditegemise üle rõõmu ja teeb seeläbi ka palju head, nii et kõik võidavad.“

Mängutase on kokkade turniiril mõistagi seinast seina. „Võin öelda, et turniiril näeb väga erineva tasemega pallivõlureid! Me ei ole kunagi keskendunud sellele, kas kõik need tüübid, kes väljakule jooksevad, ka reaalselt nende restoranidega seotud on, las see jääb iga resto enda südametunnistusele. Üks nõue on aga see, et igas tiimis peab kogu aeg platsil olema üks naisterahvas. See ettevõtmine on alati suur-suur rõõm ja sellega kaasneb väga-väga tore emotsioon.“

Peeter Pihel saadab koondise välisreisi eel kohaliku hotelli kokkadele iga kord põhjaliku juhendi koos üksikasjaliku iga söögikorra menüüga. Toome välja mõned nopped nõudmistest ja standarditest, mille järgi Eesti koondisele süüa tegevad köögid lähtuma peavad.

- Soola ja kiudaineid tuleb söögitegemisel kasutada mõõdukalt

- Kõik kalad peaksid olema fileeritud ja ilma luudeta

Avaldame Eesti koondise mängueelse eine menüü koos köögile antud lisajuhistega, mida kasutati 2021. aasta novembris Brüsselis enne mängu Belgiaga. 11.–14. novembril Brüsselis viibides tellis koondis hotellis kokku 11 einet, mida oli kõiki kirjeldatud samasuguse täpsusastmega.

Mängueelne eine, kell 17.15

Minestroone (palun tehke kindlaks, et supp oleks sobiv taimetoitlastele)

Kõrvale krutoonid ja pesto

Viilutatud leib ja röstsaiad (vaja on kaht röstrit)

Samas tuleb hoida tasakaalu, sest kui mängijatele liiga palju ette kirjutada, mida ja kui palju süüa, võib see anda vastupidise efekti. „Koondiselaagri ajal käivad niigi kõik nööri mööda ja kui toidu osas ka veel karmid piirangud juurde tulevad, siis on see ohukoht. Tuleb leida hea balanss, kuidas kellelegi midagi öelda – et see jõuaks mängijale selliselt kohale, et ta suudaks seda ka teoks teha. Söömine peab olema tore ja positiivne, et keha saaks kõik vajaliku toidust kätte. Sel hetkel ei taha mängijale ajudele käia.“

Just sel põhjusel üritab Pihel sageli leida menüüsse pisut raamidest väljas olevaid roogasid. „Kui oled poolteist või kaks nädalat järjest kellegagi koos olnud ja ühes stiilis toitu söönud, siis oleks hea vahepeal ka midagi erinevat saada. Kui veel võit on ka tulnud, siis on emotsioon söögilauas hoopis teine.“

Kokkade käed on vabamad mängujärgsel õhtusöögil – taastumisperioodil saavad mängijad rihma pisut lõdvemaks lasta. Just see on ka aeg, kus Pihel saab välismaal olles pakkuda mängijatele julgelt ka roogasid kohalikust köögist. „Pitsat me söönud ei ole, küll aga näiteks sušit ja burgerit.“

On siiski mõned asjad, mis koondise toidulauale mitte mingil juhul ei jõua. „Toores liha ja toores kala – need on sellised asjad, mis võivad olla pisut riskantsed. Väga magusat ja rammusat magustoitu me ka ei paku, kuigi tiramisut oleme küll söönud. Kvaliteetse toitumise taust ongi see, et kõike tuleb mõistuse piires tarbida. Äärmused on tavaliselt need, mis kätte maksavad.“

Jalgpallikokaks sobib Pihel eriti hästi, sest on ka ise väga korraliku jalgpallitaustaga. Saaremaalt pärit 42aastane endine keskväljamees esindas üle 15 aasta FC Kuressaaret, Sörve JK-d ja Saaremaa JK-d, saades Kuressaare ridades aastatel 2000–2005 kokku 28 mängu kirja ka Eesti meistriliigas. 1998. aastal tegi Pihel aga FC Kuressaare ajalugu – ta oli klubi esimene mängija, kes mängis Eesti noortekoondises, osaledes U18 koondise ridades Balti turniiril.

„Olid ajad! Minu taust on aga puhtalt õues jalgpalli tagumine. Võibolla olin teistest tiba kiirem, aga pealinnast tulnud haritud mängijatel oli tehnika kindlasti teisel tasemel kui meil õuejalgpalli pealt,“ meenutab Pihel. „Õnneks on jalgpall mäng, kus kõva tahte ja tööga on võimalik siiski üht-teist ära teha – kuna Aivar Pohlak tuli just Saaremaad avastama ja jalgpalli organiseerima, siis jooksid asjad kokku ja läksid oma loogilist rada pidi. Olen olnud FC Kuressaare sünni juures! Seda suurem rõõm on praegu näha, mis hooaega poisid teevad – täiesti ulme!“

Saaremaa ajaleht Meie Maa kirjutas juba toona, kui Pihel noortekoondisesse pääses, et „kahjuks ei tee Peeter Pihel jalgpalliga seoses kaugeleulatuvaid plaane. Esialgu!“. Tulevane chef õppis nimelt parasjagu Kuressaare ametikoolis kokaks ja sidus oma tuleviku just gastronoomiaga. „Iga jõudis sinna, kus tuli teha lihtne talupojavalik – kas jalka või mõni muu töö, mis toidab ja leiva lauale toob. Kokandus on sõna otseses mõttes selline amet! Ehk oleks pidanud jalgpallurina suuremalt unistama ja mõtlema, aga kokandus tundus toona kindlam ja glamuursem valik. Sel ajal ju keegi veel väga piiri taga ei mänginud, kui Mart Poom välja arvata. Kõik oli veel natuke lapsekingades, nii nagu meie vabariik üldse toona oli. Ühel hetkel tuli otsus teha ja valisin kokanduse. Ei ole seda kahetsenud!“