„Kalevi“ filmist on küll juba palju räägitud, aga mammi ei saa sellest ikkagi üle ega ümber. Esiteks, hästi tehtud – on äkki isegi Oscari-vääriline, mine sa isahane tea! -, teiseks nostalgiline (kõik toad ja kontorid on just sellised, nagu need siis olid), ja kolmandaks paneb küsima, et kas siin maailmas siis tõesti mitte midagi ei muutu. Nii mitmekihiline lugu! Kolmekümne aasta tagune spordidraama loob uhkeid paralleele isegi tänapäeva poliitikaga? Mammi peab silmas seda kohta, kus ajakirjanikud kõik Salumetsa kallal õiendavad, aga kui Salumets lõpuks küsib, et mida nad siis tegema peavad, ei oska keegi midagi öelda.
