Ajalooga on ikka nõnda, et see pakub inimestele aeg-ajalt huvi, kuid selle kogemustest õpitakse üsna harva – seda nii üksikute rahvaste ja riikide kui ka suuremate piirkondade, ent kogu maailmagi puhul.
21. oktoobril avati pidulikult suure riigimehe monument. On tähendusrikas, et see sündis just praeguses olukorras, kus probleemid ühiskonnas on üsna sarnased ajaga, mil Päts kehtestas riigis korra, mida nimetatakse vaikivaks ajastuks. Samas oli see aeg, kui meie ühiskond oli stabiilsem kui kunagi varem või hiljem. Kõik tollased tsiviliseeritud poliitilised jõud toetasid erakorralise olukorra sisseviimist, sest see oli ainus võimalus riiki säilitada. Pruunid ja punased tegelinskid, keda toetasid aktiivselt nende piiritagused mahitajad ja mõttekaaslased, muidugi vihkasid tulevast presidenti ja tema rahvusühtsuse ideed ning poliitilises mõttes nende järeltulijad on ka praegu samadel seisukohtadel. Kõige kohutavam on, et oma üsna väiksearvuliste grupeeringute taotluste õigustamiseks tuuakse rahva tahe.
