Roosi elas tõesti õige lühikese keti otsas ning tema peavarjuks oli… viltuvajunud kuudilaadne asjandus. See ei andnud õieti kuudi mõõtugi välja. Hoov, kus Roosi pidi pesitsema, meenutas rohkem prügimäge. Kodu või asi…
Roosi võeti kunagi kaheaastasena varjupaigast ning jäeti siis kaheksaks aastaks keti otsa elama. Mis elu see tal oli? Kõik need aastad oli ta pidanud olema vang ning ootama aia nurgas. Mida või keda, seda Roosi ei teadnudki. Heal juhul toidukaussi.
Õnneks anti kannatavast loomast teada koertega tegeleva MTÜ Aita Mind koju eestvedajale Irmelile, kes tormas Roosit päästma. Kui koerakest püüti keti otsast vabastada, oli tema silmis segadus. Ta ei mõistnud, mis toimub ja miks ta ketist vabastatakse. Ometi oli ta nõus võõrasse autosse tulema, pisut liiba-lööba jalgadega, kuid siiski agaralt.
Mida arvas asjast omanik? Ta praktiliselt ei hoolinudki. Omaniku suhtumisest annab aimdust ka see, et kõik need aastad oli vanamees teda kutsunud lihtsalt KOERAKS. Isegi nime ei pannud oma loomale.
Juba Roosit päästes jäi silma, et ta kehal on suur kasvaja. Kui selle kohta omanikult uuriti, teatas mees: mis sellest kasvajast ikka lõigata, nagunii sureb millalgi maha.
Muidugi ei jäänud päästjad ootama Roosi elupäevade lõppu, vaid suunduti loomaarsti juurde. Kasvaja kaalus umbes 500 grammi – see oli 2% Roosi kehakaalust. Nüüdseks on Roosi terve, rõõmus ja ootab inimest, kes teda armastaks, temaga jalutaks, mängiks, tegeleks. Pärast kõiki neid aastaid on tal seda hädasti vaja. Roosiga saad tutvuda SIIN!
