Eile seisid Haapsalu raamatukogudes leti peal puna-valged sildid, toetamaks Tartu kultuuritöötajate hoiatusstreiki. Tartus sulgesid linnaraamatukogu ja -muuseumi töötajad tunniks ajaks uksed, et minna Raekoja platsile meelt avaldama kultuuritöötajate, sh raamatukogutöötajate palgalõhe vastu.
Eestimaal pole inimest, kes poleks kuulnud õpetajate palgast. Me kuuleme aasta-aastalt ja päev-päevalt, et meie koolid on katastroofi äärel, sest palk on madal, noored sinna tööle ei lähe ning viimane missioonitundest töötav põlvkond jääb kümne-viieteistkümne aasta pärast pensionile. Siis on kõik. Keegi meist pole aga kuulnud raamatukoguhoidjate palgast. Või palgalõhest. Kuni eilseni.
Kultuuritöötajatele (raamatukoguhoidjatele nende seas) ja kooliõpetajatele on riik kehtestanud miinimummäära, millest vähem maksta ei tohi. Mõlema miinimummäär on 1400 eurot kuus, kultuuritöötajatel tulevast aastast isegi 1600 eurot kuus. Selle järgi peaksid täiskohaga kooliõpetajad ja kultuuritöötajad saama ühesugust palka, aga nad ei saa. Haapsalu raamatukoguhoidja palk on 900 eurot. Bruto. Lääneranna vallas jääb raamatukoguhoidja palk alla 800 euro, olles madalam kui Ida-Virumaa raamatukoguhoidjatel.
Miks ei saa siis raamatukoguhoidjad 1400 eurot palka? Aga sellepärast, et kultuuritöötajate miinimum erinevalt kooliõpetajate omast kehtib vaid neis kultuuriasutustes, mida peab riik, mitte neis, mida peab linn või vald. Raamatukogud aga kuuluvadki kohalikele omavalitsustele, mitte riigile, seega sõltub kõrgharitud raamatukogutöötaja palk sellest, kui palju vald või linn täib maksta.
Huvitav, kui madalad oleksid õpetajate palgad, kui need kohaliku omavalitsuse otsustada oleks? Selline olukord on absurdne, see tuleb lõpetada ja maksta mõlemale korralikku palka, sest koolid ja raamatukogud on elutähtsad paigad. Kui meil pole koole ja raamatukogusid, mis meil siis üldse on?
