Kiirkorras on mõned avalikuks varjumiseks sobilikud kohad nüüd maa-ameti kaardile kantud ja tähistatud. Esimeseks selliseks sai 13. juulil 2022 Tallinna kesklinnas Vabaduse väljaku all asuv parkla. Riburada avati neid ka teistes linnades, aga näiteks võrukatel tuleb varju otsida 25 kilomeetri kaugusel Põlvas. Valgalaste esimene kaardistatud avalik varjumispaik on 78 kilomeetri kaugusel Viljandis. Kas varjumiseks sobilikust kohast pole kasu vaid siis, kui sinna on võimalik kiiresti varju minna? 80 kilomeetri kaugusel olev varjumiskoht ei täida seda eesmärki.
Hiiumaal pole ühtegi sellist varjumiskohta. Kas ohu korral peab mandrile sõitma? Avaliku varjumiskohata on ka Elva ja Otepää. Ja kui Tallinna kesklinnas on mitu avalikku varjumiskohta, siis Lasnamäel on neid üks – Tondiraba jäähall. Kas ohu korral peaks siis kõik lasnamäelased sinna mahtuma?
Ilmselgelt ei saa üleöö rajada igasse külla sama uhkeid varjendeid nagu Soomes. Aga kas tõesti ei suuda kohalikud omavalitsused rohkem kui poole aastaga kindlaks teha, millisel hoonel on avalikuks varjumiskohaks sobilik kelder ja selle põrandat luuaga üle käia? Eriti väikelinnas, kus ei olegi väga palju hooneid. Kiirkorras rajatud avalikud varjumiskohad on vaid ajutine lahendus ja edaspidi tuleb selgelt läbi mõelda, kuidas, kuhu ja millised püsivad päris varjendid rajada. Varjumiskohad annavad kindlustunnet, et vajadusel on, kuhu minna. Ja parimad varjendid on sellised, mida saab kasutada ka siis, kui ohtu pole.
