Samas tuleb ka küsida, millised olid üleüldse riigi ootused Estonia huku uurimisega tegelnud Arikase ja tema meeskonna tööle. Arvestades seda, et ta oligi sisuliselt kogu meeskond, siis ei saanudki Estonia uppumise uuesti uurimine peale varasema ametliku raporti olla eriti tõsiseltvõetav. Küsimus pole Arikase pädevuses, sest olgu spetsialist kuitahes hea, ei suuda üks inimene hallata kogu laevahukutemaatikat – seda alates laeva käitumisest tormisel merel, tema konstruktsiooni ja kasutatud materjali nüanssidest ning lõpetades aluse nihkumisega ebatasasel merepõhjal. Uue uurimise alustamine andis justkui signaali, et senises ametlikus raportis ei pruugi sisalduda kogu tõde. Põnevust on suurendanud ka Rootsi, mööndes tagantjärele, et Estoniat võidi kasutada mitmeteks sõjalisteks vedudeks.
Vahepealse ligi kolme aastakümne jooksul on tehnika hiigelsammudega edasi arenenud ning moodsad täppisriistad on andnud meile Estonia vraki seisukorrast märksa parema pildi. Tõsi, laeva sisemusse olukorda kaardistama, veokeid ja nende lasti ning laeva vaheuksi uurima pole ohutult pääsenud ka tänapäevaseim tehnika.
Põhimure on aga selles, mida kogutud materjaliga peale hakata. Meil võib olla küll suurtes kogustes moodsaid 3D ülesvõtteid, aga kui pole kedagi, kes suudaks kogutud andmeid pädevalt analüüsida, siis on kogu töö ja vaev olnud asjatu. Ning tooni jäävad andma endiselt vandenõuteoreetikute õhku visatud versioonid, kui riigi poolikult toetatud uurimine ei suuda neid ümber lükata.
Põlve otsas laevahukku ei modelleeri ega analüüsi. Eemalt vaadates jääb küll mulje, et asjad ei suju, kuid taandada venimine üksnes Arikase väidetavalt konfliktsele isikule tundub samuti ministeeriumist liiga üheülbaline olevat. Domineerima jääb arusaam, et riiki tegelikult ei huvitagi Estonia uurimine. Viimasel juhul oleks aus see ka välja öelda. Või sõnastada siiski selgelt, millised on ootused uurimistulemuse suhtes.
