Foto : Andres Varustin
Talv on tulnud taas, tee on libe ja siis juhtub. Ka ettevaatlikult tänaval liikudes võib kukkuda ja halva õnne korral mõne luu murda. Enese vigastamiseks aga ei pea alati libe olema, hooletult astudes võib ka keset suvepäeva endale viga teha. Erakorralist abi oodates on kannatanul valu taludes paberimajandus viimase asjana meeles.
Euroopas kiirabi kutsudes on vaja, et kaasas oleks Euroopa ravikindlustuskaart, Tartus libisedes ei tohi unustada tseha kõnet kohalikule linnamajanduse osakonnale, kes siis tuvastab, et tõesti oli libe. Keegi ei plaani ette, et täna murran jalaluud, seega ei tea enamik inimesi, kuidas, kellelt ja milliseid toetusi, soodustusi või hüvitisi taotleda. Loomulikult võib rahapaki lauale lüüa ja kõik arved ise kinni maksta, kuid paljudele käib see üle jõu.
Kas jalavigastuse korral ratastooli rentimine kuulub haigekassa hüvitatavate teenuste alla? Eestis pole näiteks ajutisel liikumisvõime vähenemisel ratastooli rendi soodustust üldse ette nähtud. Sandina on valus avastada, et kogu maailm on loodud ainult terveid inimesi silmas pidades. Näiteks võib jääda arstil käimata, sest tema kabinet on teisel korrusel, kuhu karkudega ei pääse. Kui veab, tuleb arst alla. Tugiteenuseid loonud inimesed pole ilmselt kunagi ise abi vajanud ega taipa, et keerulisest süsteemist õige abi leidmine on isegi tervele inimesele paras väljakutse, katsu sa siis kõigest aru saada näiteks öösel kell kolm, magamata ja tugevate valuvaigistite mõju all.
Kas ei võiks olla kedagi, kes tunneks riigi tugisüsteeme ja aitaks abivajajatel bürokraatiaga hakkama saada? Näiteks sotsiaaltöötajad. Aga madalapalgalised ja ülekoormatud spetsialistid vajavad siin riigis ise varsti tuge. Kas uusi teenuseid luues, maju ehitades jne võiks paremini läbi mõelda, et need oleksid kõigile tõeliselt ligipääsetavad?
