Üllatav polnud ka võimuliidu kiirelt tulnud langetusettepanekuid välistav reaktsioon – on ju ülbus olnud oravate kaubamärgiks ajast aega. Seda enam, et nad just koos praegusegi partneri Isamaaga 2009.aastal käibemaksu hoopis 20 protsendini upitasid. Kuid sellest hoolimata tuleb küsida – millal siis veel maksumuudatusi arutada, kui mitte enne valimisi? Vastupidi, just nüüd tulebki maksudebatti pidada, et riigikogu uus koosseis saaks hakata ka maksunduse vallas valijate mandaati ellu viima.
Eesti on ELis nelja riigi seas, kus käibemaks toiduainele on 20 protsenti ja enam. Samal ajal on rohkem kui pooltes riikides see alla 10 protsendi. Lätis puu- ja köögiviljadele kehtiv 5-protsendiline käibemaks on lätlaste hinnangul toonud tarbija jaoks kümnendiku võrra soodsamad hinnad. Kaja Kallase andmeil pole hinnalangus aga Läti tarbijani jõudnud ning see on ka Kallase põhjenduseks, miks käibemaksu langetamist Eestis rakendada ei saa. Kallas keskendub paraku sellele, kuidas midagi teha ei saa, pakkumata ise omapoolseid lahendusi.
Poodides on aga näha, et rahvas eelistab ühe enam soodushinnaga tooteid – mitte ainult kaupmehed ei räägi sellest, vaid tühjad sooduskauba riiulid kõnelevad enda eest. Kui toidu osakaal pere-eelarves on umbes viiendik ning rahvas hakkab kokku hoidma isegi nende suhteliselt väikese osakaaluga kulutuste pealt, siis on asjad üsna hapud. Sest kallinenud pole mitte üksnes toit, vaid ka paljud muud vältimatud kulutused.
Ja väga palju on ka neid, kes on sunnitud kulutama toidule poole oma niigi väiksest sissetulekust. Lahenduseks ei saa olla hiljuti eakatele ja lastele valimiseelses helduses ühekordselt poetatud 50 eurot, sest süüa tahaks ka järgmisel aastal. Sestap rääkigem suud puhtaks, milliseid makse võiks langetada ning - mis vähemalt sama oluline – milliseid samal ajal tõsta, et eelarvet tasakaalus hoida.
