On sümptomaatiline, et selleaastane kokkuvõte kõneleb peaasjalikult Venemaast ning veidike ka Hiinast. Viimase globaalset huvi kinnitab kasvõi mullu ja tunamullu mitme Eesti kodaniku kohtulik karistamine Hiina luure kasuks töötamise eest. Venemaa puhul on Eesti elanikku aga raske millegi uuega üllatada, küll tuleb valmis olla nende järjepidevaks urgitsemiseks, olgu selleks siis Putinit appi kutsuv seinakritseldus Mustamäel, Ukraina numbrimärgiga autode lõhkumine, eestlasest linnapea vastane graffiti Narvas, Moskva-meelse metropoliidi sõjateemalise ühispalvuse õhin enne riigikogu valimisi või Nursipalu laienduse arutelu suunamiskatsed Venemaale kasulikku sängi.
Et vene natuur armastab sõltumata riigist ja riigikorrast kõva kätt, siis igat masti provokaatorid tuleb juhatada üle Narva silla Venemaale, kui tegu on Vene kodanikega. Eesti passiga ussitajate tegevusele hinnangu andmine aga jätta kohtu otsustada.
Veel kaitseväe juhataja ametis olnud kindral Terras šokeeris kunagi Saksa sõjaväelasi, teatades, et üle Eesti piiri tulevad rohelised mehikesed lastakse lihtsalt maha. Tegu oleks oluliselt parema variandiga kui vahepealsete NATO plaanide järgi Eesti vabastama hakkamine pool aastat pärast Vene sissetungi algust. Nüüdseks on sõda Ukrainas pannud ka muud Euroopat korrigeerima oma arusaamu Vene ohust, mille kinnituseks on Saksa tankidegi saatmine Ukrainasse.
Kas aga idanaaber millegagi üllatada suudab? Vaevalt, kui meil on olemas piisav ülevaade nende tegemistest. Nende piiriäärseid õppuseid ja manöövreid on varemgi nähtud, küllap suudetakse ka Ukraina sõja ajal Venemaa lääneosas NATOle muljet avaldada soovides vägesid sinna-tänna liigutada, kuigi nende paremad seni Pihkvas paiknenud jõud on Ukrainas korralikult läbi hekseldatud ning Läänemeri on muutumas nende endi süül NATO sisemereks.
