Korraga seitsmest Tallinnast lähtuvast otseühendusest loobunud Ryanairi puhul võib küll väita, et see on nende tavapärane asjaajamisstiil, kuid odavlennufirma puhul ongi loogiline, et soodsaid lennupileteid saabki pakkuda võimalikult odava maapealse teeninduse juures. Samamoodi ei saa eitada lennujaama kui äriettevõtte huvi mitte majandada kahjumiga ning teenida tagasi pandeemiaaegse mõõnaga saamata jäänud tulu.
Kõik see taandub aga põhiküsimusele, kas lennujaama eesmärk on riigile kasumit teenida või pakkuda nii kohalikule rahvale kui ka välisturistile võimalikult paljudest sihtkohtadest otseühendust meie pealinnaga. Et Eesti ühendus ülejäänud Euroopaga on olnud oluline, on näha neist miljoneist, mis kunagi kulus Estonian Airi käigushoidmisele. Nüüd aga räägib majandusminister Riina Sikkut popsi kombel, et lennujaam korjab hinnatõusuga raha automaatväravate ostuks, et reisijad ei peaks arvuteid või vedelikke reisile pääsemiseks enam välja võtma.
Isegi kui praegu pooltest sihtkohtadest loobunud lennufirma tuleb mõne aja pärast uute ühendustega Eesti turule tagasi, siis kas lennujaama rahaline võit kaalub üles nii reisijate vahepealsed ebamugavused kui ka mulje jätmise Eestist kui ebausaldusväärsest riigist. Me ei ole maailma naba, kuigi ise tahaksime seda uskuda. Vanast Euroopast siiapoole vaadates asume kauges perifeerias, Ukraina sõja ajal Venemaa piiril asumine ei anna meile plusspunkte kartlike lääne-eurooplaste silmis. Seda enam peaksime tegema jõupingutusi, hoidmaks lahti võimalikult palju otseühendusi teiste riikidega. Aga võibolla osutuvad meie hirmud asjatuiks ning Tallinna lennujaam saab meid peatset teavitada rea uute sihtkohtadega lennuühenduse avamisest.
