Nüüd on oluline, et teisaldamine ei jääks venima – just selles peitus ainus avalik lahkarvamus Narvas käinud peaministri ja linnapea vahel. Kui Narva vajab teisaldamise menetlemiseks kahte nädalat, siis Kaja Kallas oli resoluutsem. Tõepoolest, milleks venitada olukorras, kus linn on teisaldamise otsuse juba teinud ning riskida võimalike provokatsioonidega, kui asja saaks kohe ära teha.
Seda, kui lihtsalt saab ärevust tekitada, oli näha lendulastud kuulujutust, et tank viiakse kohe ära, kui rahvas tormaski sündmuskohale. Samas on hoiatav näide Auvere haubitsa kõrvaldamiselt, kus protsessi aidanud ekskavaator öösel salapäraselt süttis.
Olulise kompromissi narvakad aga juba saavutasid – kui seni oli suureks hirmuks, et tank ei läheks vanarauaks või jõepõhja, siis nüüd on linn otsustanud, et pärast esialgset eemaldamist avalikust ruumist jätkab ta linna muuseumieksponaadi staatuses. Selle eesmärgi täitmine on linnavõimu pädevuses, vaja on üksnes tagada, et tegu oleks tõepoolest muuseumiesemega ega kujuneks tema asukoht palverännakute ja rahvakogunemiste uueks keskmeks.
Asjade edasine käik näitab narvakate poliitilist küpsust. Võibolla me oleme neid seni põhjendamatult alahinnanud ja kahtlustanud ning tankisaaga saab lahendatud nende enda eestvedamisel tsiviliseeritud moel. Sel juhul oleks muide tegu huvitava pretsedendiga, sest samamoodi on riigi juhtrolli võtmisest tõrksa kohaliku omavalitsuse üle räägitud ka pealinna puhul, kus linnavõim pole vaimustuses eestikeelsele haridusele ülemineku suhtes. Kes aga oleks veel hiljuti osanud arvata, et Narva suudab nii tundlikus küsimuses ise juhtrolli haarata. Igatahes suutis piirilinn seekord üllatada igati positiivses mõttes.
