Koolitoidule on kehtestatud kõiksugu reegleid, nii tervislikkust kui ka kaloreid silmas pidades. Raha nõuetele vastava toidu tegemiseks riik aga ei anna – hakkama peab saama euroga portsjoni kohta.
Toidupoes hindu vaadates tähendaks sellise eelarvega toimetades, et ühe pere õhtusöök ei saa olla muud kui makaronid ja viinerid, heal juhul ka natuke salatit kõrvale. Kui juurde arvestada ka elektri- ja ajakulu, on hind juba lõhki. Koolis aga sellist toitu pakkuda ei tohi. Koolikokk peab sama summa eest valmistama tervisliku, maitsva ja lapsi sööma kutsuva toidu. Seda ei saa teha muudmoodi kui lõputult arvutades ja leiutades. Aga ka sel juhul tuleb üha kallinevate hindade juures peagi piir ette.
Aastaid rõhutatakse tasuta koolitoidu vajalikkust ja seda, et mõne lapse jaoks on see ainus kord päevas, kui ta saab sooja toitu. Seega ei tohiks ükski omavalitsus talitada nii, nagu tegi Tartu, kes muutis laste toidupäeva taas tasuliseks. See tähendab, et osalt lastelt kadus ka see ainus toidukord.
Enamik kohalikke omavalitsusi, nende hulgas kõik Läänemaa omavalitsused, on esialgu veel seda meelt, et tasuta koolitoit ei tohi kuskile kaduda. Millal omavalitsused meelt muudavad, pole teada, sest ka nemad pole aastaid oma juurde makstavat summat tõstnud. Hindade pidev tõus ja eelarve paigal püsimine on viinud sinnani, et kohe tõstavad kokad käed üles ja tunnistavad, et tehke, mis tahate, aga enam hakkama ei saa. Eks varsti selgu, kas näitavad vallajuhid, et nad hoolivad laste kõhutäiest, saab sellest aru riik või saadavad vanemad peagi taas lapsi kooli, toiduraha näpus.
Raha pole kunagi kellelgi üleliia palju, aga see näitab, kas lapsed on prioriteet või mitte, sest täis kõhuga õppur omandab ka teadmisi paremini kui tühja kõhuga õpilane.
