Samas ei ela ükski õpetaja pelgalt kingitud lilledest ega mõnel korral aasta jooksul öeldavatest tänusõnadest. Õpetajagi tahab mitte ainult vorsti leiva peale saada, vaid ka teatris käia või reisilegi minna. Ometi oleme olukorras, kus isegi eeldatav palgatõus koos Ida-Virus lubatava poole võrra kõrgema palgaga paneb tulevikku nägema pigem tumedates värvides – isegi 3000 eurose palga eest on sellesse piirkonda raske õpetajat leida! Pikka aega valitsenud ameti madal sotsiaalne prestiiž maksab sel moel kurjasti kätte.
Ning isegi kui õnnestub noori sellesse ametisse meelitada, ei jää nad tihtipeale tööle kauemaks kui mõneks aastaks. Kui me lubame küll kõrgemat palka, aga ei tegele pedagoogide läbipõlemise põhjustega, siis jääme ka edaspidi lõhkise küna ette. Võib mõista koolijuhte, kes laovad raskustega leitud õpetaja õlgadele kergendustundega 30tunnise nädalakoormuse, kuid tulemuseks on varsti ametist lahkuv pedagoog ja stressis õpilased.
Kui lisaks ei maksta vähegi arvestatavat tasu ka klassijuhatamise ja muude rohkete lisaülesannete eest, pole olukorra paranemist loota. Niisamuti on tulutult räägitud õpetajale võimaldatavast tasustatud tundide andmisest vabast vaheaastast, mis võimaldaks end täiendavalt harida ja akusid laadida, kuid siingi pole jutuvestmisest tegudeni jõutud.
Kõike eelnevat arvestades väärivad kõik oma tööd pühendumisega tegevad õpetajad sügavat austust. Aasta parima tiitlitega pidulik pärgamine on mõistagi tore, kuid ainult sellega piirduda oleks poliitikuist odav ja populistlik. Õpetajate streikigi muide ei jäetud ära, vaid lükati üksnes edasi.
